Kohtuasi C‑546/18

FN jt

versus

Übernahmekommission

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht)

Euroopa Kohtu (neljas koda) 9. septembri 2021. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Äriühinguõigus – Ülevõtmispakkumised – Direktiiv 2004/25/EÜ – Artikkel 5 – Kohustuslik pakkumine – Artikkel 4 – Järelevalveasutus – Lõplik otsus, millega tuvastati ülevõtmispakkumise tegemise kohustuse rikkumine – Selle otsuse siduv mõju sama asutuse poolt hiljem algatatud halduskaristuse määramise menetluses – Liidu õiguse tõhususe põhimõte – Liidu õiguse üldpõhimõtted – Kaitseõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 47 ja 48 – Vaikimisõigus – Süütuse presumptsioon – Sõltumatusse ja erapooletusse kohtusse pöördumise õigus

Asutamisvabadus – Äriühingud – Direktiiv 2004/25 – Ülevõtmispakkumised – Järelevalveasutus – Sanktsioonid – Lõplik otsus, millega tuvastati ülevõtmispakkumise tegemise kohustuse rikkumine – Selle otsuse siduv mõju sama asutuse poolt hiljem algatatud halduskaristuse määramise menetluses – Selle menetluse pooled, kes ei saanud eelneva selle rikkumise tuvastamise menetluse käigus täielikult kasutada oma kaitseõigusi, vaikimisõigust ega tugineda süütuse presumptsioonile – Pooled, kes ei saanud kasutada õigust tõhusale kohtulikule õiguskaitsevahendile selle otsuse vaidlustamiseks täieliku pädevusega menetluses – Lubamatus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 47 ja 48; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/25, artiklid 4 ja 17)

(vt punktid 58–62, 70 ja 71 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Übernahmekommission (ülevõtmiskomisjon, Austria; edaspidi „ülevõtmiskomisjon“) leidis 22. novembri 2016 otsuses, et füüsiline isik GM ja neli äriühingut tegutsesid kooskõlastatult, et ajendada üht teist äriühingut tegema tehingut, mis oleks toonud kaasa selle suurima aktsionäri osaluse olulise suurenemise. Kuna kõnealustel pooltel oli selles äriühingus direktiivi 2004/25 ( 1 ) ülevõtvate Austria õigusnormide kohaselt kontrolliv osalus, otsustas ülevõtmiskomisjon, et nad oleksid pidanud esitama ülevõtmispakkumise.

Pärast seda, kui see otsus oli muutunud lõplikuks, algatas ülevõtmiskomisjon halduskaristuse määramise menetluse GMi ja veel kahe füüsilise isiku, HLi ja FNi suhtes, kellest kaks viimasena mainitut olid vastavalt kahe 22. novembri 2016 otsuses käsitletud äriühingu juhatuse liige ja direktor.

Ülevõtmiskomisjon määras 29. jaanuari 2018. aasta otsustega GMile, HLile ja FNile halduskaristused, tuginedes eelkõige 22. novembri 2016. aasta otsuses tuvastatud faktilistele asjaoludele.

Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus, Austria), kellele esitati 29. jaanuari 2018. aasta otsuste peale kaebused, kahtleb selles, kas liidu õigusega on kooskõlas liikmesriigi halduspraktika, millele ülevõtmiskomisjon tugines. Nimelt näeb Austria õigus ette, et rikkumist tuvastav otsus, nagu 22. novembri 2016. aasta otsus, on pärast jõustumist siduv mitte ainult selle teinud asutusele, vaid ka teistele haldusasutustele ja kohtutele, kes peavad tegema teistes menetlustes otsuse sama faktilise ja õigusliku olukorra suhtes, juhul kui asjasse puutuvad pooled on samad.

HLi ja FNi puhul kahtleb föderaalne halduskohus, kas tegemist on poolte samasusega, võttes arvesse, et nad ei olnud rikkumise tuvastamise menetluses „pooled“, vaid nad tegutsesid üksnes kahe menetluse pooleks oleva äriühingu esindajatena. Siiski leidis ülevõtmiskomisjon halduskaristuse määramise menetluses, et 22. novembri 2016. aasta otsusel on HLi ja FNi suhtes siduv mõju. Kuna nad ei olnud rikkumise tuvastamise menetluses „pooled“, ei saanud nad seega kasutada kõiki „poolele“ ette nähtud menetlusõigusi, sealhulgas vaikimisõigust.

Föderaalne halduskohus küsis sisuliselt, kas direktiivi 2004/25 artiklitega 4 ja 17, võttes arvesse liidu õigusega tagatud kaitseõigusi, eriti õigust olla ära kuulatud, ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 47 ja 48, on vastuolus selline liikmesriigi praktika nagu see, mida ülevõtmiskomisjon käsitletaval juhul järgib.

Euroopa Kohtu hinnang

Kuna direktiiv 2004/25 ei näe ette norme, mis reguleeriksid seda, milline on selle direktiivi alusel vastu võetud lõplike haldusotsuste mõju hilisemates menetlustes, kuuluvad põhikohtuasjas käsitletavad normid liikmesriikide menetlusautonoomia alla, tingimusel et arvesse on võetud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet. Seega ei ole direktiiviga 2004/25 põhimõtteliselt vastuolus kahte eraldiseisvasse staadiumisse jaotatud haldusmenetluse sisseseadmine, nagu antud juhul tehtud on, ega ka praktika, mille kohaselt on lõplikuks muutunud haldusotsustel hilisemates menetlustes siduv mõju. Selline praktika võib nimelt aidata kaasa direktiivi 2004/25 sätete rikkumise tuvastamise ning selle eest karistuse määramise haldusmenetluste tõhususe tagamisele ja seeläbi selle kasuliku mõju tagamisele. Siiski tuleb eelnimetatud kahes menetlusetapis tagada asjaomastele pooltele liidu õigusest ja eelkõige põhiõiguste hartast tulenevad õigused.

Mis puudutab isikuid nagu GM, kes olid pooled juba menetluses, mis rikkumise tuvastanud otsuse vastuvõtmiseni viis, võivad liikmesriigid anda sellisele otsusele siduva mõju hilisemas nendele isikutele selle rikkumise eest halduskaristuse määramise menetluses, juhul kui need isikud on saanud selle tuvastamismenetluse käigus tugineda oma põhiõigustele, sealhulgas kaitseõigusele, vaikimisõigusele ja süütuse presumptsioonile.

Kuna kaitseõigused on subjektiivse iseloomuga, on olukord seevastu teistsugune selliste isikute puhul, kes tuvastamismenetluses pooled ei olnud, nagu HL ja FN, isegi kui need isikud tegutsesid nimetatud menetluse pooleks oleva juriidilise isiku esindusorgani liikmetena. Seega peab haldusasutus füüsilise isiku suhtes läbiviidavas halduskaristuse määramise menetluses välistama selliste hinnangute siduva mõju, mis tulenevad sellele isikule omistatavat rikkumist tuvastavast otsusest ja mis on muutunud lõplikuks, ilma et see isik oleks saanud nende hinnangute vaidlustamiseks isiklikult oma kaitseõigusi kasutada. Vaikimisõigusega on vastuolus ka see, kui niisugune isik ei saa sellele tugineda faktiliste asjaolude osas, mida kasutatakse hiljem süüdistuse põhjendamiseks ja mis mõjutavad seega süüdimõistmist või määratavat karistust. Lisaks välistab süütuse presumptsioon selle, et füüsilisele isikule pannakse halduskaristuse määramise menetluses vastutus rikkumise eest, mis on tuvastatud otsusega, mis on muutunud lõplikuks, ilma et see isik oleks saanud seda vaidlustada, ning mille vaidlustamiseks ta ei saa enam kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile sõltumatus ja erapooletus kohtus, kes on pädev lahendama nii faktilisi kui ka õiguslikke küsimusi. Seda õigust tõhusale kohtulikule õiguskaitsevahendile peavad saama kasutada kõik halduskaristuse määramise menetluse pooled sõltumata sellest, kas nad olid või ei olnud varasema tuvastamismenetluse pooled.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/25/EÜ ülevõtmispakkumiste kohta (ELT 2004, L 142, lk 12; ELT eriväljaanne 17/02, lk 20).