Kohtuasi C‑543/17

Euroopa Komisjon

versus

Belgia Kuningriik

Euroopa Kohtu (suurkoda) 8. juuli 2019. aasta otsus

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikkel 258 – Kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtu kulude vähendamise meetmed – Direktiiv 2014/61/EL – Ülevõtmata jätmine ja/või ülevõtmismeetmetest teatamata jätmine – ELTL artikli 260 lõige 3 – Nõue määrata päevamäära kujul karistusmakse – Karistusmakse suuruse arvutamine

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Põhjendatuse kontrollimine Euroopa Kohtu poolt – Arvesse võetav olukord – Olukord põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul

   (ELTL artikkel 258)

   (vt punktid 23 ja 24)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Direktiivist tulenevate kohustuste rikkumine – Ülevõtmise meetmetest teatamise kohustus – Ulatus

   (ELTL artikli 260 lõige 3)

   (vt punktid 48–59)

3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumine – Rahalised sanktsioonid – Trahv – Rikkumise vältamine kuni ajani, mil Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid – Maksmiseks kohustamine – Tingimus – Rikkumise jätkumine kuni kohtuotsuse kuulutamiseni

   (ELTL artikli 260 lõige 3)

   (vt punktid 60, 61, 78–82 ja 91–93)

4. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumine – Rahalised sanktsioonid – Trahv – Vormi ja summa kindlaksmääramine – Euroopa Kohtu kaalutlusõigus – Kriteeriumid

   (ELTL artikli 260 lõige 3)

   (vt punktid 83 ja 84)

5. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumine – Rahalised sanktsioonid – Trahv – Summa kindlaksmääramine – Kriteeriumid

   (ELTL artikli 260 lõige 3)

   (vt punktid 85–89)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus tõlgendab ja kohaldab esimest korda ELTL artikli 260 lõiget 3, mis lubab määrata rahalise sanktsiooni liidu direktiivi „ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse“ täitmata jätmise eest

8. juulil 2019 kuulutatud kohtuotsuses komisjon vs. Belgia (ELTL artikli 260 lõige 3 – kiired võrgud) (C‑543/17) tõlgendas ja kohaldas Euroopa Kohtu suurkoda esimest korda ELTL artikli 260 lõiget 3 ( 1 ). Nimelt rahuldas Euroopa Kohus komisjoni poolt Belgia vastu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ja kohustas seda liikmesriiki kiire elektroonilise side võrke käsitleva direktiivi 2014/61 ( 2 ) osalise ülevõtmata jätmise ning komisjonile vastavatest riigisisestest meetmetest teatamata jätmise tõttu tasuma alates kohtuotsuse kuulutamisest karistusmakset 5000 eurot päevas.

Liikmesriigid olid kohustatud direktiivi 2014/61 oma riigisisesesse õigusse üle võtma hiljemalt 1. jaanuariks 2016 ja teatama komisjonile selleks vastu võetud meetmetest.

Komisjon esitas 15. septembril 2017 liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, sest ta leidis, et Belgia ei ole direktiivi talle määratud tähtaja jooksul täielikult üle võtnud ega vastavatest riigisisestest ülevõtmise meetmetest teatanud. Peale selle palus ta kohustada Belgiat tasuma direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumise tõttu alates kohtuotsuse kuulutamisest iga päeva eest karistusmakset. Karistusmakset, mille suurus oli algselt 54639 eurot, vähendati 6071 eurole, arvestades edusamme, mida Belgia oli direktiivi ülevõtmisel pärast hagiavalduse esitamist teinud. Komisjon nimelt täpsustas, et puudujääke on veel vaid pealinna Brüsseli piirkonnas.

Euroopa Kohus tuvastas esiteks, et põhjendatud arvamuses Belgiale määratud tähtaja – mida komisjon Belgia taotlusel pikendas – lõpuks ei olnud Belgia vastu võtnud direktiivi 2014/61 ülevõtmise riigisiseseid meetmeid ega neist meetmetest sellele institutsioonile teatanud, mistõttu oli Belgia rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

Analüüsides teiseks ELTL artikli 260 lõike 3 ulatust, viitas Euroopa Kohus selle sätte – mis kehtestati Lissaboni lepinguga mitte ainult selleks, et tugevamalt innustada liikmesriike võtma direktiive üle kindlaksmääratud tähtaja jooksul, vaid ka selleks, et lihtsustada ja kiirendada menetlust, millega määratakse rahalised sanktsioonid nendele liikmesriikidele, kes on rikkunud direktiivi ülevõtmise riigisisestest meetmetest teatamise kohustust – sõnastusele ja eesmärgile.

Seega valis Euroopa Kohus selle sätte tõlgenduse, millel on kaksikeesmärk. Ühelt poolt võimaldab see tagada komisjonile antud õigused liidu õiguse tõhusa kohaldamise tagamiseks ning kaitsta kaitseõigusi ja menetluslikku seisundit, mis liikmesriikidel on ELTL artikli 258 ( 3 ) ja ELTL artikli 260 lõike 2 ( 4 ) koostoime tulemusel. Teiselt poolt annab see Euroopa Kohtule pädevuse teostada oma kohtufunktsiooni, milleks on üheainsa menetluse raames hinnangu andmine sellele, kas asjassepuutuv liikmesriik on täitnud oma teatamisega seotud kohustusi, ning vajadusel hinnata tuvastatud kohustuste rikkumise raskust ja määrata rahaline sanktsioon, mida Euroopa Kohus peab konkreetse juhtumi asjaoludel kõige sobivamaks.

Euroopa Kohus järeldas, et ELTL artikli 260 lõikes 3 sätestatud „ülevõtmise meetmetest teatamise kohustusega“ peetakse silmas liikmesriikide kohustust edastada piisavalt selget ja täpset informatsiooni direktiivi ülevõtmise meetmete kohta. Et täita õiguskindluse kohustust ja tagada selle direktiivi kõigi sätete ülevõtmine kogu asjassepuutuval territooriumil, peavad liikmesriigid iga kõnealuse direktiivi sätte kohta märkima ära seda ülevõtva riigisisese õiguse sätte või sätted. Kui see teatis on saabunud, peab komisjon selleks, et nõuda asjassepuutuvale liikmesriigile selles sättes ette nähtud rahalise sanktsiooni määramist, tõendama, et teatavad ülevõtmismeetmed on ilmselgelt puudu või ei hõlma asjassepuutuva liikmesriigi kogu territooriumi. Seevastu ei ole Euroopa Kohtu ülesanne hinnata ELTL artikli 260 lõike 3 alusel algatatud menetluse raames, kas komisjonile teatatud riigisiseste meetmetega võetakse asjassepuutuv direktiiv õigesti üle.

Euroopa Kohus leidis, et see säte on käesolevas asjas kohaldatav, sest Belgia rikkus osaliselt oma teatamise kohustust. Kuna Belgia ei olnud võtnud veel ka selle päeva seisuga, mil Euroopa Kohus hindas faktilisi asjaolusid, vajalikke meetmeid, et võtta oma riigisisesesse õigusse pealinna Brüsseli piirkonnas üle direktiivi 2014/61 ( 5 ) mitmed sätted, ning ammugi ei olnud ta sellistest ülevõtmismeetmetest komisjonile teatanud, siis jätkas ta osaliselt oma kohustuste rikkumist.

Olles seega leidnud, et Belgiale karistusmakse määramine kujutab endast sobivat rahalist meedet, tagamaks nende kohustuste täitmine, mis sellel liikmesriigil on direktiivi 2014/61 ja aluslepingute alusel, hindas Euroopa Kohus karistusmakse summa kindlaksmääramiseks oma kaalutlusõiguse raames kõnealuse rikkumise raskust ja kestust. Selle analüüsi tulemusel kohustas Euroopa Kohus Belgiat tasuma komisjonile karistusmakset 5000 eurot päevas alates kohtuotsuse kuulutamisest kuni ajani, mil see liikmesriik on tuvastatud rikkumise lõpetanud.

( 1 ) ELTL artikli 260 lõige 3 lubab Euroopa Kohtul määrata asjassepuutuvale liikmesriigile rahalise sanktsiooni (põhisumma või karistusmakse), kui liikmesriik ei ole täitnud liidu „direktiivi ülevõtmise meetmetest [komisjonile] teatamise kohustust“.

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/61/EL kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta (ELT 2014, L 155, lk 1).

( 3 ) ELTL artikkel 258 näeb ette komisjoni algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse.

( 4 ) ELTL artikli 260 lõige 2 näeb ette menetluse juhul, kui liikmesriik ei ole täitnud kohtuotsust, millega tuvastatakse liikmesriigi kohustuste rikkumine. Rahalise sanktsiooni (põhisumma või karistusmakse) saab määrata Euroopa Kohus.

( 5 ) See tähendab direktiivi artikli 2 punktid 7–9 ja 11, artikli 4 lõige 5 ja artikkel 8.