Kohtuasi C‑374/17

Finanzamt B

versus

A‑Brauerei

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzhof)

Eelotsusetaotlus – Riigiabi – ELTL artikli 107 lõige 1 – Kinnisvara omandamise maks – Maksust vabastamine – Kinnisvara omandi üleandmine kontsernisiseste ümberkujundamistehingute tulemusel – Mõiste „riigiabi“ – Valikulisuse tingimus – Põhjendamine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 19. detsembri 2018. aasta otsus

1. Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Maksusoodustust andev meede – Üldine meede, mida kohaldatakse kõigile ettevõtjatele ilma eristusteta – Valikulisuse puudumine – Meetme üldise laadi hindamine – Maksuvabastus, mille puhul eristatakse kahte sarnases olukorras olevate ettevõtjate kategooriat – Üldmeetme puudumine

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

2. Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Erand üldisest maksusüsteemist – Süsteemi olemusest ja ülesehitusest lähtuv põhjendus – Hindamiskriteeriumid – Maksuvabastus, mille eesmärk on vältida topeltmaksustamist

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 20–34)

2.  ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et eelise valikulisuse tingimus, mis on sätestatud selles õigusnormis, ei ole täidetud niisuguse maksusoodustuse puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning millega kinnisvara omandamise maksust vabastatakse kinnisasja omandi üleandmine, mis leidis aset ümberkujundamistehingu tulemusel, mis hõlmab eranditult sama kontserni äriühinguid, kes on vähemalt 95% suuruse osaluse kaudu seotud sellele tehingule eelneva viie aasta ja järgneva viie aasta pikkuse katkematu miinimumperioodi jooksul.

   Maksumeetmete kontekstis tuleb riigisisese maksumeetme „valikuliseks“ kvalifitseerimisel esmalt kindlaks teha, milline on liikmesriigis kohaldatav üldine või „tavapärane“ maksustamiskord, ja seejärel tuvastada, et kõnealune maksumeede kaldub üldisest korrast kõrvale, kuna see eristab ettevõtjaid, kes üldise korraga taotletava eesmärgi seisukohast on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 57).

   Siiski tuleb teiseks meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole meetmed, mis eristavad kõnealuse õigusliku korra eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevaid ettevõtjaid ja mis on seega a priori valikulised, siiski mõistega „riigiabi“ hõlmatud, kui liikmesriik suudab tõendada, et vahetegemine on põhjendatud, kuna see tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse meetmed kuuluvad (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

   Oma praktikas on Euroopa Kohus möönnud, et üldisele maksusüsteemile omaste eesmärkidega saab põhjendada a priori valikulist maksustamiskorda (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus GIL Insurance jt, C‑308/01, EU:C:2004:252, punktid 74–76, ning 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Paint Graphos jt, C‑78/08–C‑80/08, EU:C:2011:550, punktid 64–76).

   Käesoleval juhul saab põhikohtuasjas kõne all oleva üldiste maksustamise aluste nõuetekohase toimimisega seotud eesmärk, milleks on topeltmaksustamise ja järelikult ülemäärase maksustamise vältimine, seega olla põhjenduseks sellele, et GrEStG §-s 6a sätestatud maksuvabastus on ette nähtud ümberkujundamistehingute jaoks äriühingute vahel, kes on vähemalt 95 % suuruse osalussuhte kaudu seotud sellele tehingule eelneva viie aasta ja järgneva viie aasta pikkuse katkematu miinimumperioodi jooksul.

   (vt punktid 36, 44, 49, 50, 53 ja resolutsioon)