Kohtuasi C‑268/17

AY

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Županijski Sud u Zagrebu)

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Artikli 1 lõige 2, artikli 3 punkt 2 ja artikli 4 punkt 3 – Täitmata jätmisest keeldumise alused – Kriminaaluurimise lõpetamine – Ne bis in idem’i põhimõte – Tagaotsitav isik, kes oli samu tegusid puudutavas varasemas menetluses tunnistaja – Sama isiku suhtes mitme Euroopa vahistamismääruse tegemine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 25. juuli 2018. aasta otsus

1. Õigusalane koostöö kriminaalasjades–Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta–Eelotsuse küsimused–Vastuvõetavus–Küsimused, mis puudutavad Euroopa vahistamismäärust täitva õigusasutuse kohustusi ja mille on esitanud vahistamismääruse teinud õigusasutus–Vastuvõetavad küsimused

   (ELTL artikkel 267; nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299)

2. Õigusalane koostöö kriminaalasjades–Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta–Rakendamine liikmesriikide poolt–Kohustus teha otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta–Ulatus–Teine Euroopa vahistamismäärus, mis on tehtud sama isiku suhtes ja seoses samade tegudega kui varasem vahistamismäärus, mille kohta on juba tehtud täitmise otsus–Hõlmamine

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 1 lõige 2)

3. Õigusalane koostöö kriminaalasjades–Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta–Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused–Tagaotsitav isik, kelle suhtes on seoses samade tegudega langetatud lõplik kohtuotsus–Mõiste „kohtuotsus“–Kriminaalkohtumenetluses osaleva asutuse otsus, millega kriminaalmenetlus lõplikult lõpetatakse–Hõlmamine

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 3 punkt 2)

4. Õigusalane koostöö kriminaalasjades–Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta–Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused–Tagaotsitav isik, kelle suhtes on seoses samade tegudega langetatud lõplik kohtuotsus–Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused–Tagaotsitav isik, kelle suhtes on seoses samade tegudega langetatud lõplik kohtuotsus või kelle suhtes on tehtud otsus vastutusele mitte võtta või menetlus lõpetada–Vahistamismäärus isiku suhtes, kes oli samu tegusid puudutavas lõpetatud menetluses tunnistaja–Väljaarvamine

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 3 punkt 2 ja artikli 4 punkt 3)

1.  Igal juhul ei sea eelotsusetaotluse vastuvõetavust kahtluse alla asjaolu, et esitatud küsimused puudutavad Euroopa vahistamismäärust täitva õigusasutuse kohustusi, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutus. Nimelt on Euroopa vahistamismääruse tegemise tagajärg tagaotsitava isiku võimalik vahistamine ning järelikult riivab see tagaotsitava isiku isiklikku vabadust. Euroopa Kohus on aga otsustanud, et mis puutub Euroopa vahistamismäärusega seotud menetlusse, siis põhiõiguste tagamine on esmajärjekorras vahistamismääruse teinud liikmesriigi ülesanne (23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Piotrowski, C‑367/16, EU:C:2018:27, punkt 50). Järelikult selleks, et kindlustada nende õiguste tagamine – mille tulemusel võib õigusasutus teha otsuse tema tehtud Euroopa vahistamismääruse tagasivõtmise kohta –, on oluline, et sellel õigusasutusel oleks võimalus pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole.

   (vt punktid 28 ja 29)

2.  Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK) artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus on kohustatud vastu võtma otsuse iga talle edastatud Euroopa vahistamismääruse kohta, isegi kui selles liikmesriigis on juba tehtud otsus varasema Euroopa vahistamismääruse kohta sama isiku suhtes ja seoses samade tegudega, kuid teine Euroopa vahistamismäärus on tehtud üksnes seetõttu, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis on tagaotsitav isik süüdistatavana kohtu alla antud.

   Selles küsimuses on raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõikes 1 ette nähtud, et „[v]ahistamismäärust täitev õigusasutus teeb selles raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda“. Lisaks on raamotsuse artikli 17 lõigetes 1 ja 6 sätestatud, et „Euroopa vahistamismäärust menetletakse ja see täidetakse viivitamatult“ ning vahistamismääruse „täitmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjused“. Lisaks on raamotsuse artiklis 22 ette nähtud, et „[v]ahistamismäärust täitev õigusasutus teatab vahistamismääruse teinud õigusasutusele viivitamata Euroopa vahistamismääruse kohta tehtud otsusest“.

   Järelikult tuleb nõustuda kohtujuristiga, kes märkis on ettepaneku punktis 38, et vahistamismäärust täitev õigusasutus, kes ei vasta tehtud Euroopa vahistamismäärusele ja seega ei edasta vahistamismääruse teinud õigusasutusele otsust, rikub talle raamotsuse 2002/584 sätetest tulenevaid kohustusi.

   (vt punktid 34–36 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  Üks tingimus, millele Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumine peab vastama, on see, et tagaotsitava suhtes on „langetatud lõplik kohtuotsus“. Sellega seoses tuleb täpsustada, et isegi kui raamotsuse 2002/584 artikli 3 punkti 2 sõnastuses on viidatud „kohtuotsusele“, kohaldatakse seda sätet samuti riigisiseses õiguskorras kriminaalkohtumenetluses osalevate asutuste otsuste suhtes, millega liikmesriigis kriminaalmenetlus lõplikult lõpetatakse, isegi kui need otsused tehti ilma kohtu sekkumiseta ja need ei ole vormistatud kohtuotsusena (vt analoogia alusel 29. juuni 2016. aasta kohtuotsus Kossowski, C‑486/14, EU:C:2016:483, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

   (vt punktid 40 ja 41)

4.  Raamotsuse 2002/584 (muudetud nõukogu raamotsusega 2009/299) artikli 3 punkti 2 ja artikli 4 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et sellisele prokuratuuri otsusele nagu põhikohtuasjas kõnealune Ungari keskuurimisbüroo otsus lõpetada tundmatu toimepanija suhtes läbi viidud uurimine, mille käigus kuulati isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, üle üksnes tunnistajana, ilma et tema suhtes oleks kriminaalmenetlus läbi viidud ja see otsus tehtud, ei saa tugineda selleks, et keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest nendest sätetest emma-kumma alusel.

   (vt punkt 63 ja resolutsiooni punkt 2)