Kohtuasi C‑148/17

Peek & Cloppenburg KG, Hamburg

versus

Peek & Cloppenburg KG, Düsseldorf

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

Eelotsusetaotlus – Kaubamärgiõigus – Direktiiv 2008/95/EÜ – Artikkel 14 – Kaubamärgi kehtetuks tunnistamine või kaubamärgiomaniku õiguste tühisuse tuvastamine tagantjärele – Kuupäev, mille seisuga tühisuse või kehtetuse tingimused peavad olema täidetud – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Euroopa Liidu kaubamärk – Artikli 34 lõige 2 – Varasema siseriikliku kaubamärgi vanemuse nõue – Toime, mida see nõue avaldab varasemale siseriiklikule kaubamärgile

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 19. aprilli 2018. aasta otsus

Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Direktiiv 2008/95 – Kaubamärgi kehtetuks tunnistamine või kaubamärgiomaniku õiguste tühisuse tuvastamine tagantjärele – Varasema siseriikliku kaubamärgi tühisuse või kehtetuse tingimuste esinemise aja kindlaksmääramine – ELi kaubamärgi vanemuse nõue varasema siseriikliku kaubamärgi alusel – Vanemuse mõju pärast varasema siseriikliku kaubamärgi kustutamist

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 34 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/95, artikkel 14)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artiklit 14 koostoimes nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 [Euroopa Liidu] kaubamärgi kohta artikli 34 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklike õigusnormide tõlgendus, mille kohaselt saab ELi kaubamärgi vanemuse nõude aluseks oleva varasema siseriikliku kaubamärgi kehtetuks tunnistamist või sellise kaubamärgi omaniku õiguste tühisuse tuvastamist tagantjärele nõuda üksnes siis, kui nimetatud kehtetuse või tühisuse tingimused olid täidetud mitte ainult sel kuupäeval, mil asjaomasest varasemast siseriiklikust kaubamärgist loobuti või mil see aegus, vaid ka kuupäeval, mil sellekohase järeldusega kohtuotsus tehti.

Kuigi direktiivi 2008/95 artiklis 14 ei ole täpsustatud, millise seisuga peaks uurima, kas kehtetuse või tühisuse tingimused on täidetud, nähtub selle sätte sõnastusest ja eesmärgist, et nimetatud analüüsi eesmärk on tagantjärele kindlaks teha, kas need tingimused olid täidetud ajal, mil varasemast siseriiklikust kaubamärgist on loobutud või mil sellel on lastud aeguda. Sellest järeldub, et nõue, mille kohaselt varasema siseriikliku kaubamärgi kehtetuse või kaubamärgiomaniku õiguste tühisuse tingimused peavad olema täidetud ka ajal, mil tagantjärele tunnistatakse asjaomane kaubamärk kehtetuks või tuvastatakse selle tühisus, ei ole nimetatud sättega kooskõlas.

Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et direktiiv 2008/95 ei puuduta võimalust kasutada siseriiklikku kaubamärki, millest on loobutud. Lisaks nähtub direktiivi põhjendusest 5 ja artiklist 1, et nimetatud direktiiv on kohaldatav üksnes kaubamärkidele, mis on registreeritud või mille registreerimist on taotletud, mistõttu registrist kustutatud kaubamärki selle tähenduses enam ei eksisteeri.

Järgmiseks tuleneb direktiivi 2008/95 artikli 12 lõike 1 teisest lõigust, et kaubamärgi kasutamist võetakse arvesse üksnes kuni tühiseks tunnistamise taotluse esitamiseni, mida võib selle sätte kolmandas lõigus osutatud juhul kolme kuu võrra ettepoole tuua. Seetõttu ei ole nimetatud sättega kooskõlas võtta kaubamärgiomaniku õiguste tühisuse tuvastamisel tagantjärele arvesse kasutamist pärast kuupäeva, mil kaubamärgiomanik ise on sellest kaubamärgist loobunud või lasknud sellel aeguda.

Lõpuks tuleneb määruse nr 207/2009 artikli 34 lõikest 2, et varasema siseriikliku kaubamärgi alusel omandatud liidu kaubamärgi vanemuse ainus toime on, et kui EL kaubamärgi omanik loobub varasemast kaubamärgist või laseb sellel aeguda, siis on tal asjaomases liikmesriigis, kus kaubamärk oli registreeritud, edasi samad õigused, nagu tal oleksid olnud siis, kui varasem kaubamärk oleks endiselt registreeritud. Nimetatud säte loob seega fiktsiooni, mille eesmärk on võimaldada EL kaubamärgi omanikule jätkuvalt selles liikmesriigis kaitset, mis varasemal registrist kustutatud siseriiklikul kaubamärgil oli, kuid see ei võimalda varasemal kaubamärgil sellisena edasi eksisteerida. Sellest järeldub eelkõige, et kõnealuse tähise mis tahes kasutamist pärast registrist kustutamist tuleb vastaval juhul käsitleda vastava EL kaubamärgi kasutamisena ja mitte varasema registrist kustutatud siseriikliku kaubamärgi kasutamisena.

(vt punktid 26 ja 28–30 ning resolutsioon)