Kohtuasi C‑120/17

Administratīvā rajona tiesa

versus

Ministru kabinets

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Latvijas Republikas Satversmes tiesa)

Eelotsusetaotlus – Põllumajandus – Toetus maaelu arendamiseks – Määrus (EÜ) nr 1257/1999 – Artiklid 10–12 – Ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus – Liikmesriigi õigusnormid, milles nähakse ette ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse pärimise õigus – Euroopa Komisjoni heakskiidetud õigusnormid – Komisjoni seisukoha hilisem muutmine – Õiguspärase ootuse kaitse

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 7. augusti 2018. aasta otsus

1. Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Rahastamine EAGGF-i poolt – Toetus maaelu arendamiseks – Ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse skeem – Määrus nr 1257/1999 – Liikmesriigi õigusnormid, milles nähakse ette ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse pärimise õigus – Lubamatus

   (Nõukogu määrus nr 1257/1999, artiklid 10–12)

2. Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Rahastamine EAGGF-i poolt – Toetus maaelu arendamiseks – Ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse skeem – Määrus nr 1257/1999 – Liikmesriigi õigusnormid, milles nähakse ette ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse pärimise õigus – Komisjoni heakskiidetud õigusnormid – Õiguspärase ootuse kaitse

   (Nõukogu määrus nr 1257/1999)

1.  Nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta artikleid 10–12 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus, kui liikmesriigid võtavad nende artiklite rakendamiseks meetmeid, mis võimaldavad pärandada sellist ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas.

   Seega on esiteks selle määruse artikli 11 lõikes 1 esitatud tingimused, mis on kõik seotud põllumajandusettevõtte üleandja isikuga.

   Teiseks, kuigi selles on ette nähtud, et ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse maksmise maksimaalne kestus on 15 aastat, on määruse nr 1257/1999 artikli 12 lõikes 2 samuti ette nähtud teine ajaline piirang, nimelt et toetust ei maksta pärast põllumajandusettevõtte üleandja 75. sünnipäeva. Seetõttu ei saa seda sätet tõlgendada selliselt, et sellega antakse tingimusteta õigus maksta toetust 15 aasta jooksul. Selles ei ole nimelt mitte ainult rõhutatud selle abi mittealalist laadi, vaid see tähendab ka a fortiori, et põllumajandusettevõtte üleandja surmaga selle toetuse maksmine lõpeb.

   Kolmandaks tuleneb määruse nr 1257/1999 eesmärkidest järeldus, et ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust ei saa pärandada.

   Esmalt on nimetatud määruse artikli 10 lõikes 1 nimelt kehtestatud ennetähtaegselt pensionile jäämise toetusele mitu eesmärki, see on sissetuleku tagamine vanematele põllumajandustootjatele, kes on otsustanud põllumajandustegevuse lõpetada, vanemate põllumajandustootjate asendamine selliste isikutega, kes suudavad vajaduse korral tõsta allesjääva põllumajandusettevõtte majanduslikku elujõulisust, ja põllumajandusmaa kasutamine muul kui põllumajanduslikul otstarbel, kui selle kasutamine põllumajanduses ei taga rahuldavat majanduslikku elujõulisust.

   Seejärel tuletas Euroopa Kohus nende erinevate eesmärkide olemasolust, et Euroopa Liidu seadusandja soovis põllumajandusettevõtete elujõulisemaks muutmise eesmärgil soodustada põllumajandustootjate ennetähtaegselt pensionile jäämist ning ajendada eakaid põllumajandustootjaid oma tegevust lõpetama varem ja sellistel tingimustel, mille kohaselt nad tavaliselt seda ei teeks, kuna pensionilisa või täiendav sissetulek on ainult üks määruse nr 1257/1999 kohaldamise tagajärg (vt selle kohta 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, C‑210/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:529, punkt 39).

   Sellest tuleneb, et esiteks antakse ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust põllumajandusettevõtte üleandjale tingimustel, mis on konkreetselt seotud tema isikuga, ja teiseks ei ole selle toetuse määrav eesmärk täiendada selle üleandja sissetulekut. Seega ei saa põllumajandusettevõtte üleandja pärijad nimetatud abi isiklikku laadi arvestades seda pärida juhul, kui üleandja ise sureb.

   (vt punktid 40–46 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, milles oli ette nähtud ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse pärandamine ja mille komisjon oli määrusega nr 1257/1999 kooskõlas olevana heaks kiitnud, tekitas ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust saanud põllumajandusettevõtjate pärijatel õiguspärase ootuse, ning selline järeldus, nagu on mainitud komisjoni maaelu arengu komitee 19. oktoobri 2011. aasta koosoleku protokollis, mille kohaselt nimetatud toetus ei ole pärandatav, ei lõpetanud õiguspärast ootust.

   Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 52 märkis, tuleb selle ootuse õiguspärasust tunnustada, kui selle kohtumenetluse osalise olukord, kes sellele tugineb, väärib selle erilise laadi tõttu kaitset, nagu on tegemist põhikohtuasjas.

   Nimelt tulenes ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust saanud põllumajandusettevõtja pärijate pärimisõigus riigisisesest õigusnormist, mille sisu on heaks kiidetud komisjoni 30. juuli 2004. aasta otsusega ja millest ei tulene ilmselgelt, et sellest heakskiidust hoolimata on need õigusnormid vastuolus määruse nr 1257/1999 artiklitega 10–12. Lisaks on seda pärimisõigust täpsustatud ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse maksmist käsitlevates halduslepingutes, mis on sõlmitud selle abi andmise eest riigi nimel vastutava ametiasutuse, maaelu arengu ameti, ja ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse eest oma põllumajandusettevõtte üle andnud põllumajandusettevõtjate vahel; pärijad ei olnud nende halduslepingute osalised. Neil asjaoludel on pärijate mõistlik ootus, mis neil võis oma pärimisõiguste seaduslikkuse suhtes olla, õiguspärane.

   (vt punktid 63–65, 74 ja resolutsiooni punkt 2)