Kohtuasi C‑20/17

Menetluses, mille algatamist taotles Vincent Pierre Oberle

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kammergericht Berlin)

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EL) nr 650/2012 – Artikkel 4 – Liikmesriigi kohtu üldine pädevus pärimisasja tervikuna lahendamiseks – Riigisisesed õigusnormid, mis reguleerivad rahvusvahelist kohtualluvust riiklike pärimistunnistuste väljaandmisel – Euroopa pärimistunnistus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 21. juuni 2018. aasta otsus

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus, kohaldatav õigus, otsuste tunnustamine ja täitmine, ametlike dokumentide vastuvõtmine ja täitmine pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomine–Määrus nr 650/2012–Üldine pädevus–Kohaldamine piiriülese mõjuga pärimisasjadele

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 650/2012, artikkel 4)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus, kohaldatav õigus, otsuste tunnustamine ja täitmine, ametlike dokumentide vastuvõtmine ja täitmine pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomine–Määrus nr 650/2012–Üldine pädevus–Kohaldamisala–Menetluse õigusvaidlust hõlmav või mittehõlmav laad–Mõju puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 650/2012, artikkel 4)

3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus, kohaldatav õigus, otsuste tunnustamine ja täitmine, ametlike dokumentide vastuvõtmine ja täitmine pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomine–Määrus nr 650/2012–Euroopa pärimistunnistus–Tunnistuse väljaandmise pädevus–Artikkel 64–Sätte eesmärk

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 650/2012, artikkel 64)

4. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus, kohaldatav õigus, otsuste tunnustamine ja täitmine, ametlike dokumentide vastuvõtmine ja täitmine pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomine–Määrus nr 650/2012–Üldine pädevus–Kohaldamisala–Liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette, et kuigi surnud isiku alaline elukoht ei olnud selles liikmesriigis, on riikliku pärimistunnistuse väljastamiseks pädevad selle liikmesriigi kohtud–Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 650/2012, artikkel 4)

1.  Määruse nr 650/2012 artikli 4 sõnastuse kohaselt annab see säte pärimisasja tervikuna lahendamiseks pädevuse selle liikmesriigi kohtutele, kus surnud isiku surma hetkel oli tema alaline elukoht. Siinkohal tuleb täpsustada, et kuigi selle sätte sõnastuses ei ole märgitud, et selles artiklis sätestatud üldise kohtualluvuse reegli kohaldamine oleks allutatud tingimusele, et pärimisasjas osaleb mitu liikmesriiki, lähtub see reegel siiski asjaolust, et pärimisasjal on piiriülene mõju. Lisaks ilmneb määruse nr 650/2012 artikli 4 pealkirjast, et selle sättega reguleeritakse liikmesriikide kohtute üldise kohtualluvuse kindlaksmääramist, samas kui kohtualluvuse jaotus riigisisesel tasandil tuvastatakse riiklike reeglite alusel, vastavalt määruse artiklile 2.

   (vt punktid 34–36)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 43 ja 44)

3.  Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 90 märkis, on määrusega nr 650/2012 loodud Euroopa pärimistunnistusel iseseisev õiguslik režiim, mis kehtestati selle määruse VI peatüki sätetega. Selles kontekstis on määruse artikli 64 eesmärk täpsustada, et nii kohtud kui ka teatavad muud asutused on pädevad niisugust pärimistunnistust välja andma, tuues siiski viitega kohtualluvust käsitlevatele eeskirjadele selle määruse artiklites 4, 7, 10 ja 11 välja, millises liikmesriigis niisuguse väljaandmine toimuda saab.

   (vt punkt 46)

4.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm – nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas –, mis näeb ette, et kuigi surnud isiku surma hetkel ei olnud tema alaline elukoht selles liikmesriigis, on piiriülese mõjuga pärimisasjades riikliku pärimistunnistuse väljastamiseks pädevad selle viimase liikmesriigi kohtud, kui mõni pärandvara ese asub nimetatud liikmesriigis või kui surnud isik oli sama liikmesriigi kodanik.

   Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 109 ja 110 märkis, on Euroopa Kohus seega juba otsustanud, et määruse nr 650/2012 sätete tõlgendus, mis toob kaasa pärimisasja killustamise, oleks määruse eesmärkidega kokkusobimatu (vt selle kohta 12. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Kubicka, C‑218/16, EU:C:2017:755, punkt 57). Nimelt, kuna üks nendest eesmärkidest seisneb piiriülese mõjuga pärimisasjadele kohaldatava ühtse korra kehtestamises, siis selle elluviimisega ühtlustatakse liikmesriikide kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirju nii õigusvaidlust hõlmavate kui mittehõlmavate menetluste raames. Määruse artikli 4 tõlgendus, mille kohaselt selle sättega määratakse kindlaks liikmesriikide kohtute rahvusvaheline kohtualluvus seoses riiklike pärimistunnistuste väljastamise menetlustega, aitab liidus nõuetekohase õigusemõistmise huvides seda eesmärki ellu viia, piirates eri liikmesriikide kohtutes paralleelselt toimuvate menetluste ja sellest tuleneda võivate vastandlike otsuste riski.

   (vt punktid 56, 57, 59 ja resolutsioon)