Kohtuasjad T‑910/16 ja T‑911/16)

Kurt Hesse
ja
Wedl & Hofmann GmbH

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

Üldkohtu (viies koda) 4. aprilli 2019. aasta otsus

Euroopa Liidu kaubamärk – Tühistamismenetlus – Euroopa Liidu kujutismärk TESTA ROSSA – Osaliselt tühistatuks tunnistamine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkt a (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkt a) – Tõendid kasutamise kohta – Vaidlusaluse kaubamärgi väljapoole suunatud kasutamine – Võrdne kohtlemine

1. Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine

   (Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 65 lõige 2)

   (vt punkt 22)

2. Euroopa Liidu kaubamärk – Loobumine, tühisus ja kehtetuks tunnistamine – Taotluse läbivaatamine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Mõiste – Hindamiskriteeriumid

   (Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 15 lõige 1 ja artikli 51 lõike 1 punkt a; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 22 lõige 3)

   (vt punktid 28–31, 37–40, 45–47, 66 ja 68)

3. Euroopa Liidu kaubamärk – Loobumine, tühisus ja kehtetuks tunnistamine – Taotluse läbivaatamine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Hindamiskriteeriumid – Kaubamärgi avalik ja väljapoole suunatud kasutamine – Kaupade müük frantsiisivõtjate ja litsentsiaatide poolt – Hõlmamine

   (Nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 15 ja artikli 51 lõike 1 punkt a)

   (vt punktid 37–40)

Kokkuvõte

4. aprillil 2019. aasta kohtuotsuses Hesse ja Wedl & Hofmann vs. EUIPO (TESTA ROSSA) (T–910/16 ja T–911/16) jättis Üldkohus rahuldamata hagid Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) otsuse peale, millega viimane tunnistas määruse nr 207/2009 ( 1 ) artikli 51 lõike 1 punkti a alusel tühistatuks kujutismärgi TESTA ROSSA omaniku õigused seoses osa kaupadega, mille jaoks see kaubamärk oli registreeritud.

Käesoleva kohtuasja aluseks on K. Hesse (hageja kohtuasjas T–910/16 ja menetlusse astuja kohtuasjas T–911/16) ja Wedl & Hofmanni (hageja kohtuasjas T–911/16 ja menetlusse astuja kohtuasjas T–910/16) vaheline tühistamismenetlus. K. Hesse oli seisukohal, et EUIPO oleks pidanud nõustuma vaidlusaluse kaubamärgi, mille omanik on Wedl & Hofmann, täieliku tühistamisega. Wedl & Hofmann väitis omakorda, et ta on esitanud tõendid kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta kõigi nende kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks tema kaubamärk on registreeritud, ja mitte ainult klassidesse 21 ja 25 kuuluvate kaupade osas.

Üldkohus pidi andma vastuse küsimusele, kas tõendeid kasutamise kohta, mis ei puuduta müüki lõpptarbijale, vaid müüki Wedl & Hofmanni litsentsiaatidele ja frantsiisivõtjatele, saab pidada tõenditeks tegeliku kasutamise kohta. Seoses sellega väitis K. Hesse, et need tõendid ei tõendanud, et tooteid oli müüdud lõpptarbijale, ega tõendanud seega vaidlusaluse kaubamärgi avalikku ja väljapoole suunatud kasutamist.

Üldkohus märkis selle kohta, et kaubamärgi tegelik kasutamine eeldab, et kaubamärki kasutatakse avalikult ja väljapoole suunatult, kuid tõdes samas, et selline väljapoole suunatud kasutamine ei pea tingimata olema lõpptarbijatele suunatud kasutamine. Seega tähendaks see, kui kaubamärgi väljapoole suunatud kasutamiseks peetaks tingimata ainult selle lõpptarbijatele suunatud kasutamist, et määruse nr 207/2009 kohaldamisalast oleks välistatud kaubamärgid, mida kasutatakse üksnes äriühingute vahelistes suhetes. Selle alusel otsustas Üldkohus, et Wedl & Hofmanni esitatud tõendid kaupade müügi kohta frantsiisivõtjate ja litsentsiaatide vahendusel võimaldavad tuvastada vaidlusaluse kaubamärgi avaliku ja väljapoole suunatud kasutamise.

Lisaks sellele tõdes Üldkohus, et EUIPO otsustas põhjendatult esiteks, et dokumendid vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise kohta tõendavad, et seda kaubamärki ei kasutatud klassidesse 21 ja 25 kuuluvate kaupade jaoks üksnes ettevõtja siseselt ja üksnes eesmärgiga edendada Wedl & Hofmanni teiste kaupade müüki, ja teiseks, et seda kaubamärki ei ole tegelikult kasutatud muude kaupade ja teenuste puhul kui klassidesse 21 ja 25 kuuluvad kaubad.

Lisaks sellele lükkas Üldkohus tagasi väite, et tegeliku kasutamise hindamisel omanikust ettevõtja suuruse alusel on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kõike eeltoodut arvestades jäeti hagid kohtuasjades T–910/16 ja T–911/16 rahuldamata.

( 1 ) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1).