Kohtuasi T‑433/16

Pometon SpA

versus

Euroopa Komisjon

 Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 28. märtsi 2019. aasta otsus

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Terasabrasiivide Euroopa turg – ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kooskõlastamine kogu EMPs – Kronoloogiliselt nihkes „hübriidmenetlus“ – Süütuse presumptsioon – Erapooletuse põhimõte – Põhiõiguste harta – Tõend rikkumise kohta – Üks ja vältav rikkumine – Eesmärgipõhine konkurentsipiirang – Rikkumise kestus – Trahv – Trahvi põhisumma erakorraline kohandamine – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine – Täielik pädevus

1.      Konkurents – Haldusmenetlus – Hea halduse põhimõte – Erapooletuse nõue – Ulatus – Süütuse presumptsiooni järgimine

(ELTL artikli 101 lõige 1; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 41 ja 48)

(vt punktid 54–56)

2.      Konkurents – Haldusmenetlus – Kokkuleppemenetlus – Menetlus, milles ei osale kõik keelatud kokkuleppe osalised – Ühe ettevõtja loobumine kokkuleppemenetlusest – Komisjoni poolt kahe erineva menetluse tagajärjel tehtud kaks otsust, millel on erinevad adressaadid – Lubatavus – Tingimused – Erapooletuse kohustuse ja süütuse presumptsiooni järgimine – Ulatus

(ELTL artikkel 101; komisjoni määrus nr 773/2004, artikkel 10a)

(vt punktid 63–103)

3.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Tõendi laad – Tõendite kogumile tuginemine – Nõutava tõendusjõu tase iga üksiku kaudse tõendi puhul – Tõendite kogumile üldhinnangu andmise lubatavus

(ELTL artikli 101 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2)

(vt punktid 107–113, 120 ja 160)

4.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus konkurentsivastase lepingu sõlmimises seisnenud rikkumise tuvastamise kohta – Otsused, mis tuginevad dokumentaalsetele tõenditele – Rikkumise olemasolu vaidlustavate ettevõtjate tõendamiskohustused

(ELTL artikkel 101)

(vt punktid 114–117 ja 192–198)

5.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Teiste rikkumises osalenud ettevõtjate avalduste kasutamine tõenditena – Lubatavus – Keelatud kokkuleppe peamiste osaliste poolt koostööteatise kohaldamise eesmärgil vabatahtlikult esitatud avalduste tõenduslik väärtus

(ELTL artikkel 101; komisjoni teatis 2006/C 298/17)

(vt punktid 118, 119, 207–221)

6.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Põhisumma kohandamine – Kergendavad asjaolud – Keelatud kokkuleppes kokkulepitust erinev käitumine, mis eeldab turul konkurentsi soodustavat käitumist

(ELTL artikli 101 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõiked 2 ja 3; komisjoni teatis 2006/C 210/02, punkti 29 kolmas taane)

(vt punktid 178–181)

7.      Keelatud kokkulepped – Keeld – Rikkumised – Ühe rikkumise koostisosadeks olevad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus – Vastutuse omistamine ettevõtjale kogu rikkumise eest – Tingimused – Rikkuv tegevus ja toimingud, mis kuuluvad tervikplaani – Hindamine – Kriteeriumid – Keelatud kokkuleppe tervikplaanist ja selle põhielementidest teadmine või nende ootuspärasus

(ELTL artikli 101 lõige 1)

(vt punktid 243–267)

8.      Keelatud kokkulepped – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid – Vahetegemine rikkumistel, millel on konkurentsivastane eesmärk, ja rikkumistel, millel on konkurentsivastane tagajärg – Eesmärgil põhinev rikkumine – Kahjustamine piisavas ulatuses – Hindamine

(ELTL artikli 101 lõige 1)

(vt punktid 273–286)

9.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjoni kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta – Tõendamiskoormise ulatus – Üks ja vältav rikkumine – Tõendite puudumine osade ajavahemike kohta kogu käsitatavast ajavahemikust – Periood, mis ei ole piisavalt pikk, et kujutada endast rikkumise katkemist

(ELTL artikli 101 lõige 1)

(vt punktid 294–313)

10.    Kohtumenetlus – Tõendite esitamise tähtaeg – Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõige 3 – Tõendite esitamine enne menetluse suulise osa lõppemist – Lubatavus – Tingimused

(Üldkohtu kodukord, artikli 85 lõige 3)

(vt punktid 326–328)

11.    Konkurents – Trahvid – Trahvide määramise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Komisjoni võimalus kalduda kõrvale suunistest trahvide arvutamise meetodi kohta – Seda enam rangemad põhjendamisnõuded – Põhjendus, mille alusel ei ole võimalik hinnata kohaldatud arvutusmeetodi kooskõla proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega – Rikkumine

(ELTL artikli 296 teine lõik; komisjoni teatis 2006/C 210/02, punkt 37)

(vt punktid 337–364)

12.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kohtulik kontroll – Liidu kohtu täielik pädevus – Trahvisumma vähendamine

(ELTL artiklid 101 ja 261; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 31)

(vt punktid 365–396)

Kokkuvõte

28. märtsil 2019 tehtud kohtuotsuses Pometon vs. komisjon (T‑433/16) tühistas Üldkohus osaliselt Euroopa Komisjoni otsuse C(2016) 3121 final, ELTL artikli 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta, ja muutis trahvi summat, mis selle otsusega äriühingule Pometon SpA oli määratud seetõttu, et ta oli osalenud kartellis, mis seisnes kokkulepetes või kooskõlastatud tegevustes nelja muu ettevõtjaga ja mille peamine eesmärk oli abrasiivide hindade kooskõlastamine kogu EMPs. Vaidlustatud otsus võeti vastu ajaliselt nihkes „hübriidmenetluses“, kuna kartellis osalenud nelja ülejäänud ettevõtja suhtes tehti määruse nr 1/2003(1) artiklite 7 ja 23 alusel kokkuleppeotsus C(2014) 2074 final, samas kui Pometon oli otsustanud kokkuleppemenetlusest loobuda.

Mis puudutab Pometoni etteheidet, et komisjon oli tema süü juba ette ära otsustanud, viidates kokkuleppeotsuses korduvalt tema käitumisele, siis märkis Üldkohus kõigepealt, et komisjonis toimuvale keelatud kokkuleppeid puudutavale haldusmenetlusele kehtib Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41 ja et mutatis mutandis kohaldatakse põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1 sätestatud süütuse presumptsiooni ka haldusmenetlustele, mis käsitlevad Euroopa konkurentsieeskirjade järgimist, arvestades kõnealuste rikkumiste laadi ning nendega kaasnevate sanktsioonide laadi ja ulatust. Üldkohus märkis seejärel, et harta artikliga 41 kehtestatud erapooletuse kohustus nõuab, et komisjon peab hübriidmenetluses kokkuleppeotsust koostades ja põhjendades kasutama kõiki vajalikke abinõusid, et see otsus, mis küll ei ole adresseeritud ettevõtjale, kes kokkuleppemenetlusest väljus, ei kahjustaks selle ettevõtja menetluslikke tagatisi, mida viimane võib kasutada hilisemas võistlevas menetluses. Seega viidates tõlgendamiskriteeriumidele, mille on esile tõstnud Euroopa Inimõiguste Kohus 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsuses Karaman vs. Saksamaa, analüüsis Üldkohus esiteks, kas kokkuleppeotsuses võimaldavad teksti koostamisel võetud abinõud, mis kaasnesid Pometoni teatud käitumise mainimisega, vältida kõikvõimalikku kahtlust, et komisjon on tahtlikult selle ettevõtja süü ja vastutuse ette ära otsustanud, ja teiseks seda, kas viited nimetatud käitumisele olid kokkuleppeotsuse adressaatide vastutuse tuvastamiseks vajalikud. Nii toimides järeldas Üldkohus, et vaidlusaluseid viiteid Pometonile ei saa lugeda kaudseks tõendiks ei komisjoni erapooletuse puudumise kohta tema suhtes ega süütuse presumptsiooni järgimata jätmise kohta vaidlustatud otsuses.

Tuletanud meelde ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise tõendamise koormise reegleid, kinnitas Üldkohus seejärel, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud nii seda, et Pometon osales ELTL artikli 101 lõike 1 ühes ja vältavas rikkumises, mis koosnes vaidlusaluse kartelli mitmest osast, kui ka tõendanud selle rikkumise kestust. Komisjoni analüüsitud tõendid kogumis näitasid nimelt, et Pometon oli täielikult teadlik mitte üksnes kartelli põhitunnustest – mille üheks ja vältavaks rikkumiseks määratlemist ta ei vaidlusta –, vaid ka selle geograafilisest ulatusest, ja et ta kavatses niisiis osaleda selles rikkumises. Kuna puuduvad vähimadki viited sellele, et Pometon oleks distantseerunud kartellist, on komisjon ühtlasi õiguslikult piisavalt tõendanud, et see ettevõtja ei olnud katkestanud oma osalemist vaidlusaluses ühes ja vältavas rikkumises, isegi kui umbes 16kuulise ajaperioodi osas otsesed tõendid salajaste kontaktide kohta puuduvad.

Lõpuks analüüsis Üldkohus nõuet tühistada vaidlustatud otsus või vähendada Pometonile määratud 6 197 000 euro suurust trahvi. Sellega seoses väitis Pometon, et trahvi põhisumma kohandamine, mida komisjon oli teinud trahvide arvutamise suuniste(2) punkti 37 alusel, ei olnud piisavalt põhjendatud, ning et see kohandamise tase ei vastanud ka proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetele.

Tühistamisnõude kohta märkis Üldkohus, et vaidlustatud otsuse põhjendustes ei sisaldu piisavalt täpseid andmeid kasutatud arvutusmeetodi ja tegurite kohta, mida iga ettevõtja individuaalse vastutuse taseme põhjal võeti arvesse Pometoni suhtes kohaldatava vähendusmäära eristamiseks määrast, mida kohaldati teistele kartellis osalejatele, kes olid kokkuleppe vastu võtnud. Nimelt viitas komisjon sisuliselt üldsõnaliselt Pometoni individuaalse osalemise ja teiste kartelliosaliste individuaalse osalemise vahelisele erinevusele, samuti vajadusele määrata trahv, mis oleks selle ettevõtja rikkumisega proportsionaalne ja ka piisavalt hoiatav. Seetõttu järeldas Üldkohus, et vaidlustatud otsuses on rikutud põhjendamiskohustust seoses erakorralise vähendamise määraga, mida hageja suhtes trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel kohaldati, ning tühistas nimetatud otsuse artikli 2, milles oli kindlaks määranud Pometonile kehtestatud trahvi summa.

Trahvisumma vähendamise nõude kohta märkis Üldkohus, et pärast komisjoni menetlusdokumentides esitatud selgitusi oli tal võimalik teha kindlaks arvutusmeetod ja kriteeriumid, mida komisjon kohaldas nii vaidlustatud otsuses kui kokkuleppeotsuses, ja hinnata seega oma täielikku pädevust teostades nende sobivust. Ühtlasi tuletas ta meelde, et isegi kui liidu kohus vaidlustatud otsust ei tühista, võib ta seda muuta, et määratud trahvi tühistada, vähendada või suurendada, sest täieliku pädevuse teostamisega kaasneb ka sanktsioonide määramise õiguse lõplik üleandmine viimasele. Seetõttu peab Üldkohus määrama kindlaks sobiva trahvisumma, kusjuures seda kaalutlusõigust piiravad üksnes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 nimetatud rikkumise raskusastme ja kestuse kriteeriumid ning puudutatud ettevõtja eelmise majandusaasta kogukäibe 10% ülempiir, tingimusel, et järgitakse ka proportsionaalsuse, karistuste individualiseerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

Mis puudutab kriteeriumi seoses Pometoni ühes ja vältavas rikkumises osalemise kestusega, siis täheldas Üldkohus kõigepealt, et seda tingimust on juba nõuetekohaselt arvesse võetud, kui komisjon määras kindlaks trahvi põhisumma, mida Pometon ei ole vaidlustanud. Mis puutub seejärel rikkumise raskuse õigusliku kriteeriumi kohaldamisse, siis märkis Üldkohus, et tema ülesanne on siiski määrata kindlaks trahvi põhisumma kohandamise tase, mis oleks tema poolt asjakohaseks loetavaid kriteeriume arvestades proportsionaalne Pometoni rikkumise raskusega ning samas piisavalt hoiatav. Sellega seoses leidis Üldkohus, teostades oma täielikku pädevust, et asjakohane on võtta arvesse esiteks Pometoni isiklikku vastutust kõnealuses kartellis osalemise eest, teiseks selle ettevõtja suutlikkust kahjustada oma õigusvastase tegevusega konkurentsi abrasiivide turul, ning lõpuks tema suurust, võrreldes nende erinevate tegurite puhul Pometoni individuaalset vastutust ja olukorda teiste kartelliosaliste omaga. Antud juhtumi asjaoludel otsustas Üldkohus nende tegurite põhjal määrata Pometonile erakorralise vähendamise määraks 75% vaidlusaluses otsuses kergendavate asjaolude alusel kohandatud põhisummast ning määrata nii Pometoni trahvi summaks 3 873 375 eurot.

1      Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

2      Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 2006, C 210, lk 2).