Kohtuasi C‑683/16

Deutscher Naturschutzring – Dachverband der deutschen Natur- und Umweltschutzverbände eV

versus

Saksamaa Liitvabariik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Köln)

Eelotsusetaotlus – Ühine kalanduspoliitika – Määrus (EL) nr 1380/2013 – Artikkel 11 – Mere bioloogiliste ressursside kaitse – Keskkonnakaitse – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Euroopa Liidu ainupädevus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 13. juuni 2018. aasta otsus

1. Eelotsuse küsimused–Vastuvõetavus–Eelotsuse vajalikkus ja esitatud küsimuste asjakohasus–Liikmesriigi kohtu hinnang–Esitatud küsimuste asjakohasuse eeldamine

2. Kalandus–Mereressursside kaitse–Liidu keskkonnaalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud kaitsemeetmed–Liikmesriigi poolt tema suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvate vete suhtes kohaldatavate meetmete võtmine, mis on vajalikud, et täita tema direktiivi 92/43 artiklist 6 tulenevad kohustused–Natura 2000 aladel täielikult kutselise merekalapüügi keelamine põhjapüügivahendite ja põhja kinnitatud püügivõrkudega–Teiste liikmesriikide lipu all sõitvaid kalalaevu mõjutavad meetmed–Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1380/2013, artikli 11 lõige 1; nõukogu direktiiv 92/43, artikkel 6)

3. Kalandus–Mereressursside kaitse–Liidu keskkonnaalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud kaitsemeetmed–Liikmesriigi poolt tema suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvate vete suhtes kohaldatavate meetmete võtmine, mis on vajalikud, et täita tema direktiivist 2004/35 tulenevaid kohustusi–Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1380/2013, artikli 11 lõige 1; nõukogu direktiiv 2004/35)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 29)

2.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ, artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriik võtab tema suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvate vete suhtes kohaldatavaid meetmeid, mis on vajalikud, et täita tema kohustused, mis tulenevad nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) artiklist 6 ning millega keelatakse Natura 2000 aladel täielikult kutseline merekalapüük põhjapüügivahendite ja põhja kinnitatud püügivõrkudega, kui need meetmed mõjutavad teiste liikmesriikide lipu all sõitvaid kalalaevu.

   Mõiste „kaitsemeetmed“ puhul tuleb esmalt tõdeda, et kõnealuse määruse artiklis 11 kasutatud sõnastus ei võimalda selle mõiste ulatust kindlaks määrata. Selle artikli lõike 1 tõlgendamiseks tuleb siiski arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ja õigusnormiga taotletavat eesmärki (vt selle kohta 5. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Société fiduciaire nationale d’expertise comptable, C‑119/09, EU:C:2011:208, punkt 25). Määruse nr 1380/2013 artikli 11 lõike 1 konteksti iseloomustab aga asjaolu, et sama määruse artikli 7 lõikes 1 nimetatud kaitsemeetmed hõlmavad ka artikli 7 lõike 2 tehnilisi meetmeid, mille hulka kuuluvad punkti c kohaselt sellised meetmed nagu „teatavate püüniste kasutamise ja püügitegevuse piiramine või keelamine teatavatel aladel või teatavatel ajavahemikel“. Seda määratlust arvestades võivad niisugused meetmed, nagu on kirjeldanud eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mis seisnevad põhjapüügivahendite ja põhja kinnitatud püügivõrkudega kalapüügi keelamises liidu vetes, kujutada endast kaitsemeetmeid määruse nr 1380/2013 artikli 7 lõike 2 punkti c tähenduses ja seega kuuluda artikli 11 lõike 1 alla.

   Teiseks näib väljendi puhul „[meetmed, mis] täidavad asjaomaste liidu õigusaktide eesmärki“ esmapilgul, et tegusõna „täidavad“ võib mõista nii, et selles on väljendatud kohustus, et kavandatud meetmed peaksid üksinda võimaldama realiseerida asjasse puutuvate õigusnormidega taotletavat eesmärki. Tuleb siiski märkida, et vastavalt direktiivi 92/43 artikli 3 lõikele 1 on selle direktiiviga ette nähtud Euroopa erikaitsealade sidusa ökoloogilise võrgustiku (millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab väljendiga „Natura 2000 alad“) eesmärk säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal. Silmas pidades selle eesmärgi laadi ja seda, et need elupaigad on osa keerulistest ökosüsteemidest, võib niisugune kaitsemeede üldjuhul aidata kaasa kõnealuste eesmärkide saavutamisele üksnes koos muude meetmetega, kuid mitte üksi. Kui seega tõlgendada määruse nr 1380/2013 artikli 11 lõiget 1 nii, et sellega oleks lubatud vaid selliste meetmete võtmine, millest eraldivõetuna piisab eesmärgi saavutamiseks, oleks mainitud sättelt võetud kasulik mõju.

   Kolmandaks tuleb mõiste puhul „teiste liikmesriikide kalalaevad“ märkida, et määruse nr 1380/2013 artikli 11 lõige 1 ei sisalda ühtegi vihjet selle mõiste oluliste osade kohta. Siiski ilmneb Montego Bay konventsiooni artikli 91 lõikest 1 ja artikli 94 lõikest 1, et liit peab arvestama sellega, et laevad omavad selle riigi riikkondsust, kelle lipu all neil on õigus sõita, ja et riik teostab oma lipu all sõitvate laevade üle tegelikult jurisdiktsiooni ja kontrolli. Seega tuleb määruse nr 1380/2013 artikli 11 lõikes 1 kasutatud mõistet „teiste liikmesriikide kalalaevad“ mõista nii, et see viitab eranditult laevadele, mis sõidavad muu liikmesriigi lipu all kui see, kes teostab asjaomasel alal oma jurisdiktsiooni ja kontrolli, ja mis kuuluvad seetõttu selle liikmesriigi jurisdiktsiooni ja kontrolli alla, kelle lipu all need sõidavad.

   (vt punktid 37–39, 46–48, 52–54 ja 56 ning resolutsiooni punkt 1)

3.  Määruse nr 1380/2013 artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi meetmed, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mida kohaldatakse liikmesriigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes ja mis on vajalikud, et täita liikmesriigi kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivist 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta.

   (vt punkt 62 ja resolutsiooni punkt 2)