Kohtuasi C‑647/16

Adil Hassan

versus

Préfet du Pas‑de‑Calais

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud tribunal administratif de Lille)

Eelotsusetaotlus – Määrus (EL) nr 604/2013 – Selle liikmesriigi määramine, kes vastutab liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest – Vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetlus – Artikli 26 lõige 1 – Üleandmisotsuse vastuvõtmine ja teatavaks tegemine enne tagasivõtmispalve rahuldamist palve saajaks oleva liikmesriigi poolt

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 31. mai 2018. aasta otsus

Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetlus – Üleandmisotsuse vastuvõtmine ja teatavaks tegemine enne tagasivõtmispalve rahuldamist palve saajaks oleva liikmesriigi poolt – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, artikli 26 lõige 1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 26 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriik, kes on esitanud teisele liikmesriigile, keda ta peab nimetatud määruses kehtestatud kriteeriumide alusel rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks, kõnealuse määruse artikli 18 lõikes 1 sätestatud isiku vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve, võtab vastu üleandmisotsuse ja teeb selle asjaomasele isikule teatavaks enne, kui palve saajaks olev liikmesriik on andnud esitatud palvele oma sõnaselge või vaikiva nõusoleku.

Sellega seoses, isegi kui nõustuda, et üleandmisotsuse võib asjaomasele isikule teha teatavaks enne, kui palve saajaks olev liikmesriik on vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalvele vastanud, võib tagajärjeks olla see, et asjaomane isik on otsuse vaidlustamiseks kohustatud esitama kaebuse tähtaja jooksul, mis lõpeb hetkel, mil palve saajaks olev liikmesriik peaks oma vastuse andma, või – nagu põhikohtuasjas – enne sellise vastuse andmist, kuna Dublini III määruse artikli 27 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid määrama tähtaja, mille jooksul asjaomane isik võib kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsele, ja ainus nõue, mis selles sättes on kehtestatud, on see, et ettenähtud tähtaeg on mõistlik. Neil asjaoludel on asjaomane isik vajaduse korral kohustatud esitama Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 alusel üleandmisotsuse peale kaebuse või taotluse selle otsuse läbivaatamiseks preventiivselt, enne kui palve saajaks olev liikmesriik on vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalvele vastanud. Lisaks on Euroopa Kohus varem leidnud, et põhimõtteliselt saab sellise kaebuse või läbivaatamise taotluse esitada üksnes olukorras, kus palve saajaks olev liikmesriik on vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalvele jaatavalt vastanud (vt analoogia alusel 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 60).

Mis puudutab lisaks käesoleva kohtuotsuse punktis33 märgitud asjaolu, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas peatatakse üleandmisotsuse täitmine kuni palve saajaks olev liikmesriik annab oma vastuse, siis tuleb vaid märkida, et Dublini III määruse ükski säte sellist peatamist ette ei näe. Seega, kui möönda, et Dublini III määruse artikli 26 lõikes 1 silmas peetud otsuse võib teatavaks teha enne, kui palve saajaks olev liikmesriik annab oma vastuse, võib see õiguskordades, mis – erinevalt põhikohtuasjas kõne all olevast õiguskorrast – ei näe ette niisuguse otsuse täitmise peatamist enne vastuse saamist, seada asjaomase isiku olukorda, kus ta antakse palve saajaks olevale liikmesriigile üle, enne kui viimane on sellega põhimõtteliselt nõustunud. Peale selle, kuivõrd Dublini III määruse eesmärk – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 56 on märgitud – on kehtestada varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks selge ja toimiv menetlus, ei saa nõustuda sellega, et artikli 26 lõiget 1, millega seadusandja soovis asjaomase isiku õiguste kaitset suurendada, tõlgendatakse erinevalt sõltuvalt sellest, millised on vastutava liikmesriigi määramise menetluses osalevate liikmesriikide õigusnormid.

Samast loogikast lähtudes ei saa asjaolu, et Prantsuse õiguse järgi ei ole lubatud asjaomast isikut halduskorras kinni pidada enne, kui talle on üleandmisotsus teatavaks tehtud, ega selline takistus, mis – nagu kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohus – tuleneb üksnes riigisisesest õigusest, käesoleva kohtuotsuse punktis 46 antud Dublini III määruse artikli 26 lõike 1 tõlgendust kahtluse alla seada. Lisaks tuleneb kõnealuse määruse artikli 28 lõigetest 2 ja 3 selgelt, et liikmesriigid võivad asjaomaseid isikuid kinni pidada juba enne vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve palve saajaks olevale liikmesriigile esitamist, kui selles artiklis sätestatud tingimused on täidetud, ning kinnipidamise eeltingimuseks ei ole seega üleandmisotsuse teatavaks tegemine (vt selle kohta 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Al Chodor, C‑528/15, EU:C:2017:213, punkt 25, ning 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Khir Amayry, C‑60/16, EU:C:2017:675, punktid 25–27, 30 ja 31).

(vt punktid 59, 60, 64–67, 74 ja 75 ning resolutsioon)