Kohtuasi C‑618/16

Rafal Prefeta

versus

Secretary of State for Work and Pensions

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud
Upper Tribunal (Administrative Appeals Chamber))

Eelotsusetaotlus – Isikute vaba liikumine – ELTL artikkel 45 – 2003. aasta ühinemisakt – XII lisa 2. peatükk – Liikmesriigi õigus mitte kohaldada määruse (EL) nr 492/2011 artikli 7 lõiget 2 ja direktiivi 2004/38/EÜ artikli 7 lõiget 3 – Poola kodanik, kes ei ole vastuvõtvas liikmesriigis 12 kuu pikkuse perioodi jooksul registreeritult töötanud

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 13. septembri 2018. aasta otsus

Uute liikmesriikide ühinemine Euroopa Liiduga – 2003. aasta ühinemisakt – Üleminekumeetmed – Isikute vaba liikumine – Direktiiv 2004/38 – Riigisisesed õigusnormid, millega kehtestati seisund „registreerimisele kuuluv ühineva riigi töötaja“, mis hõlmab ühinevate riikide kodanikke – Selle seisundi kaotamine, kui isik on registreeritult töötanud katkestamatult 12 kuud selle liikmesriigi territooriumil – Vastuvõetavus

(ELTL artikkel 45; 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatükk; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ, artikli 7 lõige 3; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 492/2011, artiklid 1–6)

Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta XII lisa 2. peatükki tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud üleminekuajal on Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil võimalik arvata nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 7 lõike 3 kohaldamisalast välja selline Poola kodanik nagu Rafal Prefeta, kes ei vasta liikmesriigi õiguses ette nähtud tingimusele registreerituna töötada Ühendkuningriigi territooriumil katkestamatult 12 kuu pikkuse perioodi jooksul.

Selles osas tuleb tõdeda, et nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, on ühinemisakti XII lisa 2. peatükis asuvate üleminekusätete eesmärk vältida, et pärast uute liikmesriikide liiduga ühinemist ei tooks suure hulga nende uute riikide kodanikest töötajate kohene saabumine endaga vanade liikmesriikide tööturul kaasa häireid (vt selle kohta 10. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Vicoplus jt, C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

Ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punkti 2 esimeses lõigus on sisuliselt ette nähtud, et erandina määruse nr 492/2011 artiklitest 1–6 ja ühinemiskuupäevale järgneval üleminekuajal kohaldavad praegused liikmesriigid meetmeid, mis reguleerivad Poola kodanike sisenemist nende tööturule.

Seega viidi sel alusel 2004. aasta määruse artikliga 2 Ühendkuningriigi õiguskorda seisund „registreerimisele kuuluv ühineva riigi töötaja“, mis hõlmab ühinevate riikide kodanikke, kes töötavad Ühendkuningriigis selle määruse kehtivuse ajal. Nimetatud määruses nähti ette, et kõnealune töötaja kaotab selle seisundi niipea, kui ta on registreeritult töötanud katkestamatult 12 kuud selle liikmesriigi territooriumil, kusjuures kõnealune töötamine peab täielikult või osaliselt toimuma pärast 30. aprilli 2004.

Ajavahemikuks, mil asjasse puutuva ühineva riigi kodanikul oli nimetatud seisund, pidi viimane pädevatelt ametivõimudelt saama töötajana registreerimise tunnistuse ning tal ei olnud kõiki õigusi, mis liidu õigusest tulenevad liikmesriigi kodanikule, kes asub elama teise liikmesriiki, selleks et seal töötada. Nimelt piirati 2004. aasta määruse artiklitega 4 ja 5 ühineva riigi kodaniku õigust elada Ühendkuningriigis tööotsijana, selleks et seal tööd otsida, ning vastavat elamisõigust, kui ta ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja.

Nagu komisjon sisuliselt märkis oma kirjalikes seisukohtades, oli Ühendkuningriigi tehtud erand direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikest 3 seega vajalik, et anda täielik mõju meetmetele, mille nimetatud liikmesriik võttis erandite alusel, mis olid ette nähtud 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punktides 2 ja 9 asuvates üleminekusätetes.

(vt punktid 41, 43–46, 55 ja resolutsioon)