Kohtuasi C‑537/16

Garlsson Real Estate jt

versus

Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2003/6/EÜ – Turuga manipuleerimine – Karistused – Siseriiklikud õigusnormid, milles on sama teo eest ette nähtud haldussanktsioon ja kriminaalkaristus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 50 – Ne bis in idem’i põhimõte – Haldussanktsiooni kriminaalõiguslik laad – Sama süüteo olemasolu – Artikli 52 lõige 1 – Ne bis in idem’i põhimõtte piirangud – Tingimused

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 20. märtsi 2018. aasta otsus

1. Põhiõigused–Euroopa Liidu põhiõiguste harta–Kohaldamisala–Liidu õiguse rakendamine–Riigisisesed õigusnormid, milles on turuga manipuleerimise eest vastutavatele isikutele ette nähtud rahatrahvid–Hõlmamine

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50 ja artikli 51 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6, artikkel 5 ja artikli 14 lõige 1)

2. Põhiõigused–Euroopa inimõiguste konventsioon–Dokument, mis ei ole formaalselt Euroopa Liidu õiguskorra osa

   (ELL artikli 6 lõige 3; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 52 lõige 3)

3. Põhiõigused–Ne bis in idem’i põhimõte–Kohaldamise tingimused–Kriminaalõiguslikku laadi menetluste ja karistuste kumuleerimine–Hindamiskriteeriumid–Süüteo õiguslik kvalifitseerimine riigisiseses õiguses, süüteo laad ja selle karistuse raskus, mis võidakse määrata

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50)

4. Põhiõigused–Ne bis in idem’i põhimõte–Kohaldamise tingimused–Sama süüteo olemasolu–Hindamiskriteerium–Faktiliste asjaolude identsus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50)

5. Põhiõigused–Ne bis in idem’i põhimõte–Piirang–Riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud kriminaalõiguslikku laadi haldussanktsiooni ja kriminaalkaristuse kumuleerimine–Lubatavus–Tingimused–Üldist huvi pakkuvale eesmärgile vastav piirang–Eesmärk kaitsta liidu finantsturgude terviklikkust ja üldsuse usaldust finantsinstrumentide vastu–Hõlmamine

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50 ja artikli 52 lõige 1)

6. Põhiõigused–Ne bis in idem’i põhimõte–Piirang–Riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud kriminaalõiguslikku laadi haldussanktsiooni ja kriminaalkaristuse kumuleerimine–Lubatavus–Tingimused–Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine–Ulatus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 49 lõige 3, artikkel 50 ja artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6, artikkel 5 ja artikli 14 lõige 1)

7. Põhiõigused–Ne bis in idem’i põhimõte–Piirang–Riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad jätkata turuga manipuleerimise eest kriminaalõiguslikku laadi haldussanktsiooni määramise menetlust isiku suhtes, kes on sama teo eest juba kriminaalkorras lõplikult süüdi mõistetud ning tõhusalt, proportsionaalselt ja hoiatavalt karistatud–Lubamatus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50 ja artikli 52 lõige 1)

8. Põhiõigused–Ne bis in idem’i põhimõte–Vahetu õigusmõju

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50)

1.  Kõigepealt tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikele 1 koostoimes artikliga 5 kehtestavad liikmesriigid turuga manipuleerimise eest vastutavate suhtes jaoks tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad haldusmeetmed või -sanktsioonid, ilma et see piiraks nende õigust rakendada kriminaalkaristusi.

   Nähtuvalt eelotsusetaotluses sisalduvatest andmetest võeti TUF artikkel 187ter vastu eesmärgiga direktiivi 2003/6 kõnealused sätted Itaalia õigusesse üle võtta. Nii kujutavad põhikohtuasjas käsitletav haldusmenetlus ja S. Ricuccile määratud, artiklis 187ter ette nähtud rahatrahv liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. Järelikult peavad need muu hulgas järgima harta artikliga 50 tagatud põhiõigust, mille kohaselt on sama teo eest mitmekordne kohtumõistmine ja karistamine keelatud.

   (vt punktid 22 ja 23)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 24)

3.  Mis puudutab põhikohtuasjas kõne all olevate menetluste ja karistuste kriminaalõigusliku laadi hindamist, siis tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on asjakohased kolm kriteeriumi. Esimene kriteerium on süüteo õiguslik kvalifitseerimine siseriiklikus õiguses, teine on süüteo laad ning kolmas on selle karistuse raskus, mis võidakse isikule määrata (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Bonda, C‑489/10, EU:C:2012:319, punkt 37, ja 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 35).

   Harta artikli 50 kohaldamine ei piirdu aga ainuüksi menetluste ja karistustega, mis on siseriiklikus õiguses kvalifitseeritud „kriminaalõiguslikuks“, vaid see artikkel hõlmab – sõltumata niisugusest kvalifikatsioonist – menetlusi ja karistusi, mida tuleb punktis 28 nimetatud kahe ülejäänud kriteeriumi põhjal pidada kriminaalõiguslikuks.

   Mis puudutab teist kriteeriumi, mis on seotud süüteo laadiga, siis see nõuab, et kontrollitaks, kas kõnealuse karistusega taotletakse eelkõige karistuslikku eesmärki (vt 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Bonda, C‑489/10, EU:C:2012:319, punkt 39). Sellest järeldub, et karistusliku eesmärgiga karistus on harta artikli 50 tähenduses kriminaalõiguslik ja et ainuüksi asjaolu, et see täidab ka ennetavat eesmärki, ei muuda selle kriminaalkaristuseks kvalifitseerimist. Seevastu meede, millega üksnes heastatakse asjaomase süüteoga tekitatud kahju, ei ole kriminaalõiguslik.

   (vt punktid 28, 32 ja 33)

4.  Euroopa Kohtu praktika kohaselt on sama süüteo olemasolu hindamiseks asjakohane kriteerium identsed faktilised asjaolud, mida tuleb mõista kui konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumit, mille tulemusel on asjaomane isik lõplikult õigeks või süüdi mõistetud (vt analoogia alusel 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Kraaijenbrink, C‑367/05, EU:C:2007:444, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. novembri 2010. aasta kohtuotsus Mantello, C‑261/09, EU:C:2010:683, punktid 39 ja 40). Nii on harta artikli 50 kohaselt keelatud identsete tegude eest nende tegude suhtes läbi viidud erinevate menetluste tulemusel määrata mitu kriminaalkaristust.

   Lisaks ei ole tegude õiguslik kvalifitseerimine siseriiklikus õiguses ja kaitstav õigushüve sama süüteo olemasolu kindlakstegemisel asjakohased, kuna harta artikliga 50 tagatud kaitse ulatus ei tohi liikmesriigiti erineda.

   (vt punktid 37 ja 38)

5.  Küsimuse kohta, kas selline siseriiklikest õigusnormidest tulenev ne bis in idem’i põhimõtte piirang, nagu on kõne all põhikohtuasjas, vastab üldist huvi pakkuvale eesmärgile, nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et nende õigusnormidega soovitakse kaitsta liidu finantsturgude terviklikkust ja üldsuse usaldust finantsinstrumentide vastu. Arvestades seda, kui tähtsaks peab Euroopa Kohtu praktika selle eesmärgi saavutamiseks võitlust turuga manipuleerimise keelu rikkumiste vastu (vt selle kohta 23. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Spector Photo Group ja Van Raemdonck, C‑45/08, EU:C:2009:806, punktid 37 ja 42), võib kriminaalõiguslikku laadi menetluste ja karistuste kumuleerimine olla põhjendatud, kui nende menetluste ja karistustega taotletakse sellise eesmärgi saavutamiseks täiendavaid eesmärke, mis puudutavad olenevalt olukorrast sama süüteo eri aspekte, ning seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

   Sellega seoses näib turuga manipuleerimist puudutavate süütegude valdkonnas olevat õiguspärane liikmesriigi soov esiteks hoiatada ja karistada turuga manipuleerimise keelu mis tahes rikkumise eest, olgu see siis tahtlik või mitte, määrates haldussanktsioone, mis on vajaduse korral kehtestatud kindlasummalisena, ning teiseks hoiatada ja karistada sellise keelu raskete rikkumiste eest, mis on ühiskonna jaoks eriti kahjulikud ja mille tõttu on põhjendatud rakendada kriminaalkaristusi, mis on raskemad.

   (vt punktid 46 ja 47)

6.  Mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte järgimist, siis see põhimõte nõuab, et menetluste ja karistuste kumuleerimine, mis on ette nähtud siseriiklikes õigusnormides, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet, ning tekitatud ebamugavused ei tohi olla seatud eesmärke arvestades ülemäära suured (vt selle kohta 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Müller Fleisch, C‑562/08, EU:C:2010:93, punkt 43; 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus ERG jt, C‑379/08 ja C‑380/08, EU:C:2010:127, punkt 86, ning 19. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus EL‑EM‑2001, C‑501/14, EU:C:2016:777, punktid 37 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

   Selle kohta tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikele 1 koostoimes artikliga 5 on liikmesriikidel õigus vabalt valida, milliseid karistusi rakendada turuga manipuleerimise eest vastutavate isikute suhtes (vt selle kohta 23. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Spector Photo Group ja Van Raemdonck, C‑45/08, EU:C:2009:806, punktid 71 ja 72). Kuna liidu õigus ei ole selles valdkonnas ühtlustatud, on liikmesriikidel seega õigus näha ette nii süsteem, milles turuga manipuleerimise keelu rikkumiste korral saab menetluse läbi viia ja karistuse määrata ainult ühe korra, kui ka süsteem, milles on lubatud menetluste ja karistuste kumuleerimine. Neil asjaoludel ei saa ainuüksi see, et liikmesriik on otsustanud ette näha kumuleerimise võimaluse, seada kahtluse alla niisuguste siseriiklike õigusnormide proportsionaalsust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuna vastasel juhul võetaks liikmesriigilt tema valikuvabadus.

   Mis puudutab nende rangelt vajalikku laadi, siis niisugustes siseriiklikes õigusnormides, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peavad kõigepealt olema ette nähtud selged ja täpsed normid, mis võimaldavad õigussubjektil ette aimata, millise tegevuse või tegevusetuse korral võidakse menetlusi ja karistusi kumuleerida.

   Seejärel peavad niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tagama, et koormus, mis asjaomastele isikutele sellise kumuleerimisega kaasneb, piirduks käesoleva kohtuotsuse punktis 46 nimetatud eesmärgi saavutamiseks rangelt vajalikuga.

   Mis puudutab esiteks kriminaalõiguslikku laadi menetluste – mis nähtuvalt toimiku materjalidest viiakse läbi eraldiseisvalt – kumuleerimist, siis eelmises punktis meenutatud nõue tähendab, et on olemas õigusnormid, mis tagavad koordineerimise, mille eesmärk on vähendada asjaomastele isikutele kumuleerimisega kaasnev täiendav koormus rangelt vajalikuni.

   Teiseks peavad kriminaalõiguslikku laadi karistuste kumuleerimise suhtes kehtima õigusnormid, mis võimaldavad tagada, et määratud karistuste kogumi raskus vastaks süüteo raskusele – niisugune nõue ei tulene mitte ainult harta artikli 52 lõikest 1, vaid ka harta artikli 49 lõikes 3 sisalduvast karistuste proportsionaalsuse põhimõttest. Nendes normides peab olema ette nähtud pädevate asutuste kohustus teise karistuse määramise korral jälgida, et määratud karistuste kogumi raskus ei ületaks tuvastatud süüteo raskust.

   (vt punktid 48, 49, 51 ja 54–56)

7.  Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 50 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad jätkata kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi määramise menetlust isiku suhtes turuga manipuleerimises seisneva õigusvastase tegevuse tõttu, mille eest ta on juba kriminaalkorras lõplikult süüdi mõistetud, kui toimepandud süüteoga ühiskonnale tekitatud kahju arvestades karistatakse süüdimõistva kohtuotsusega süüteo eest tõhusalt, proportsionaalselt ja hoiatavalt.

   Tehtud järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et TUF artikli 185 alusel mõistetud lõplikust karistusest võidakse hiljem amnestia korras vabastada, nagu toimus põhikohtuasjas. Harta artiklist 50 tuleneb nimelt, et ne bis in idem’i põhimõttega antud kaitse peab olema tagatud isikutele, kes on juba kriminaalkorras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud, sealhulgas järelikult ka neile, kellele kohtuotsusega mõisteti kriminaalkaristus, mille kandmisest nad hiljem amnestia korras vabastati. Seega ei ole niisugune asjaolu oluline selle hindamisel, kas sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on rangelt vajalikud.

   (vt punktid 62 ja 63 ning resolutsiooni punkt 1)

8.  Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 50 tagatud ne bis in idem’i põhimõte annab isikutele sellises kohtuvaidluses nagu põhikohtuasjas vahetult kohaldatava õiguse.

   Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kuna esmase õiguse sätted, millega on kehtestatud täpsed ja tingimusteta kohustused, ei vaja nende kohaldamiseks mingit liidu ega liikmesriikide asutuste hilisemat sekkumist, annavad need õigussubjektidele õigusi vahetult (vt selle kohta 1. juuli 1969. aasta kohtuotsus Brachfeld ja Chougol Diamond, 2/69 ja 3/69, EU:C:1969:30, punktid 22 ja 23, ning 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Banks, C‑390/98, EU:C:2001:456, punkt 91). Harta artikliga 50 isikutele antud õigusega ei kaasne artikli enda sõnastuse kohaselt mingeid tingimusi, mistõttu on see vahetult kohaldatav sellises kohtuvaidluses nagu põhikohtuasjas.

   (vt punktid 65, 66 ja 68 ning resolutsiooni punkt 2)