Kohtuasi C‑498/16

Maximilian Schrems

versus

Facebook Ireland Limited

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof)

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artiklid 15 ja 16 – Kohtualluvus tarbijalepingute puhul – Mõiste „tarbija“ – Nõuete loovutamine ühelt tarbijalt teisele, et esitada need nõuded ettevõtja vastu

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 25. jaanuari 2018. aasta otsus

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades–Määrus nr 44/2001–Kohtualluvus tarbijalepingute puhul–Mõiste „tarbija“–Kitsas tõlgendamine–Kriteeriumid

   (Nõukogu määrus nr 44/2001, artiklid 15–17)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades–Määrus nr 44/2001–Kohtualluvus tarbijalepingute puhul–Mõiste „tarbija“–Isikliku Facebooki konto kasutaja, kes avaldab raamatuid, peab ettekandeid, haldab veebisaite, kogub annetusi ja laseb paljudel tarbijatel loovutada endale nõudeid, et esitada need kohtumenetluses–Hõlmamine

   (Nõukogu määrus nr 44/2001, artikkel 15)

3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades–Määrus nr 44/2001–Kohtualluvus tarbijalepingute puhul–Mõiste „tarbija“–Hageja, kes ei ole ise asjaomase tarbijalepingu pool ja kes tegutseb isikuna, kellele on teised tarbijad loovutanud enda nõuded–Välistamine

   (Nõukogu määrus nr 44/2001, artiklid 15–17)

4. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades–Määrus nr 44/2001–Kohtualluvus tarbijalepingute puhul–Määruse artikli 16 lõige 1–Kohaldamisala–Tarbija hagi, millega esitatakse tema elukoha liikmesriigi kohtule lisaks selle tarbija enda nõuetele ka teiste, samas liikmesriigis, teistes liikmesriikides või kolmandates riikides elavate tarbijate loovutatud nõuded–Välistamine

   (Nõukogu määrus nr 44/2001, artikli 16 lõige 1)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 28–32, 39 ja 40)

2.  Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et isikliku Facebooki konto kasutaja ei kaota „tarbija“ staatust selle artikli tähenduses, kui ta avaldab raamatuid, peab ettekandeid, haldab veebisaite, kogub annetusi ja laseb paljudel tarbijatel loovutada endale nõudeid, et esitada need kohtumenetluses.

   (vt punkt 41 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  Lisaks on Euroopa Kohus juba märkinud, et määruse nr 44/2001 artiklis 15 ja sellele järgnevates artiklites ette nähtud erikorda on inspireerinud soov kaitsta tarbijat kui teisest lepingupartnerist tavaliselt majanduslikult nõrgemal positsioonil olevat ja õiguslikes küsimustes vähem kogenud lepingupoolt, ning tarbija on kaitstud vaid siis, kui ta on kohtumenetluses isiklikult hageja või kostja. Järelikult, kui hageja ei ole ise asjaomase tarbijalepingu pool, ei saa ta tugineda tarbija kohtualluvusele (vt selle kohta 19. jaanuari 1993. aasta kohtuotsus, Shearson Lehman Hutton, C‑89/91, EU:C:1993:15, punktid 18, 23 ja 24). Need kaalutlused kehtivad samuti tarbija suhtes, kellele on teised tarbijad loovutanud enda nõuded. Nimelt on määruse artikli 16 lõikes 1 seoses tarbijalepingutega kehtestatud kohtualluvuse eeskirjad vastavalt selle sätte sõnastusele kohaldatavad ainult hagile, mille tarbija esitab teise lepinguosalise vastu, mis tähendab tingimata, et tarbijal peab olema sõlmitud leping asjaomase ettevõtjaga (28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus, Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 32).

   (vt punktid 44 ja 45)

4.  Määruse nr 44/2001 artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et seda ei kohaldata tarbija hagi suhtes, millega tarbija elukoha liikmesriigi kohtule esitatakse mitte üksnes selle tarbija enda nõuded, vaid ka teiste, samas liikmesriigis, teistes liikmesriikides või kolmandates riikides elavate tarbijate loovutatud nõuded.

   Nimelt, nagu on Euroopa Kohus täpsustanud ühes teises kontekstis, ei saa nõuete loovutamine iseenesest mõjutada pädeva kohtu kindlaksmääramist (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus, ÖFAB, C‑147/12, EU:C:2013:490, punkt 58, ja 21. mai 2015. aasta kohtuotsus, CDC Hydrogen Peroxide, C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 35). Sellest nähtub, et kohtualluvust, mida ei ole määruses nr 44/2001 sõnaselgelt ette nähtud, ei teki seeläbi, et ühe hageja kätte koondub mitu nõuet.

   (vt punktid 48 ja 49 ning resolutsiooni punkt 2)