Kohtuasi C‑494/16

Giuseppa Santoro

versus

Comune di Valderice
ja
Presidenza del Consiglio dei Ministri

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Trapani)

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Tähtajaline töö – Avaliku sektori tööandjaga sõlmitud lepingud – Meetmed, mille eesmärk on karistada tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise eest – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (esimene koda) 7. märtsi 2018. aasta otsus

Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Meetmed, mille eesmärk on ennetada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist – Avaliku sektori tööandjaga sõlmitud lepingud – Riigisisesed õigusnormid, millega ei karistata selliste lepingute kasutamise kuritarvitamise eest sellega, et asjaomasele töötajale makstakse hüvitist, mille eesmärk on korvata tähtajalise töösuhte mittemuutumine tähtajatuks – Ühe teise hüvitise maksmine, kusjuures töötajal on lisaks võimalik saavutada kogu sellise kahju korvamine, mis tuleneb töö leidmise võimalustest ilmajäämisest või haldusasutuse konkursi edukalt läbimise võimaluse kaotusest – Lubatavus – Tingimus – Tõhusa ja hoiatava mõjuga karistusmehhanismi olemasolu – Kontrollimine liikmesriigi kohtu poolt

(Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, klausel 5)

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega ühelt poolt ei karistata avaliku sektori tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise eest sellega, et asjaomasele töötajale makstakse hüvitist, mille eesmärk on korvata tähtajalise töösuhte mittemuutumine tähtajatuks, kuid milles on teiselt poolt ette nähtud töötaja 2,5- kuni 12kordse viimati saadud kuutöötasu suuruse hüvitise maksmine, kusjuures töötajal on lisaks võimalik saavutada kogu kahju korvamine, kui ta tõendab, et esineb eeldus töö leidmise võimalustest ilmajäämise kohta või selle kohta, et kui töölevõtmise konkurss oleks korraldatud nõuetekohaselt, oli ta selle edukalt läbinud, tingimusel et sellistele õigusnormidele on lisatud tõhus ja hoiatava mõjuga karistusmehhanism, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Võttes arvesse raskusi selle tõendamisel, et tegemist on võimaluse kaotusega, tuleb tõdeda, et eelduse mehhanism, mille eesmärk on töötajale, kes on järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu jäänud ilma töövõimalustest, tagada võimalus muuta liidu õiguse sellise rikkumise tagajärjed olematuks, vastab tõhususe nõudele.

Igal juhul ei saa asjaolu, et liikmesriigi seadusandja võetud meede (mis on võetud selleks, et karistada erasektori tööandjate poolt järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise eest) on kõige laiaulatuslikum kaitse, mis võib töötajale osaks saada, tuua iseenesest tagajärjena kaasa seda, et avalikku sektorisse kuuluvatele töötajatele kohaldatavate liikmesriigi meetmete tõhusus väheneb.

(vt punktid 50, 51, 54 ja resolutsioon)