Kohtuasi C‑425/16

Hansruedi Raimund

versus

Michaela Aigner

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof)

Eelotsusetaotlus – Intellektuaal‑ ja tööstusomand – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Artikli 96 punkt a – Õiguste rikkumise hagi – Artikli 99 lõige 1 – Õiguspärasuse eeldamine – Artikkel 100 – Kehtetuks tunnistamise vastuhagi – Seos õiguste rikkumise hagi ja kehtetuks tunnistamise vastuhagi vahel – Menetlusautonoomia

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (üheksas koda) 19. oktoobri 2017. aasta otsus

1. Euroopa Liidu õigus–Tõlgendamine–Meetodid–Kontekstist ja eesmärgist lähtuv tõlgendamine

2. Euroopa Liidu kaubamärk–Vaidlused Euroopa Liidu kaubamärkide rikkumise ja kehtivuse üle–Õiguste rikkumise ja kehtivuse asjade kohtualluvus–Euroopa Liidu kaubamärkide kohtu võimatus jätta rahuldamata õiguste rikkumise hagi absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes, ilma et see kohus oleks rahuldanud rikkumise suhtes algatatud menetluses kostja poolt esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi, mille alus on seesama kehtetuks tunnistamise põhjus

   (Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 52 lõike 1 punkt b, artikli 96 punkt a, artikli 99 lõige 1 ja artikli 100 lõige 1)

3. Euroopa Liidu õigus–Vahetu õigusmõju–Isikute õigused–Liikmesriigi kohtute poolt tagatud kaitse–Õiguskaitsevahendid–Menetlusautonoomia põhimõte–Liidu õigusele tuginevate hagide läbivaatamiseks pädevate kohtute ja hagile kohaldatavate menetlusnormide kindlaksmääramine–Piirid–Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete järgimine

   (ELL artikli 4 lõige 3)

4. Euroopa Liidu kaubamärk–Vaidlused Euroopa Liidu kaubamärkide rikkumise ja kehtivuse üle–Õiguste rikkumise ja kehtivuse asjade kohtualluvus–Euroopa Liidu kaubamärkide kohtu võimatus jätta rahuldamata õiguste rikkumise hagi absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes, ilma et see kohus oleks rahuldanud rikkumise suhtes algatatud menetluses kostja poolt esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi, mille alus on seesama kehtetuks tunnistamise põhjus–Kehtetuks tunnistamise vastuhagi lõplikkus–Tingimus–Puudumine

   (Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 52 lõike 1 punkt b, artikli 96 punkt a ja artikli 100 lõige 1)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 22)

2.  Määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 99 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ELi kaubamärkide kohtule määruse artikli 96 punkti a alusel esitatud õiguste rikkumise hagi ei saa jätta rahuldamata sellisele absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes, nagu on ette nähtud määruse artikli 52 lõike 1 punktis b, ilma et see kohus oleks rahuldanud rikkumise suhtes algatatud menetluses kostja poolt määruse artikli 100 lõike 1 alusel esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi, mille alus on seesama kehtetuks tunnistamise põhjus.

   (vt punkt 35 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  Siinkohal olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb teatavat valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumise korral iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata liikmesriigi menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid, mida kohaldatakse nende õiguskaitsevahendite suhtes, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, kuid liikmesriikidel on siiski kohustus iga juhtumi puhul tagada nende õiguste tõhus kaitse (vt selle kohta kohtuotsused, 30.9.2003, Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 47, ja 27.6.2013, Agrokonsulting, C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 35).

   Sellega seoses tuleneb ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest, et menetlusnormid, mida kohaldatakse nende õiguskaitsevahendite suhtes, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, ei tohi olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike õiguskaitsevahendite puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorrast tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (kohtuotsused, 16.12.1976, Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral, 33/76, EU:C:1976:188, punkt 5; 14.12.1995, Peterbroeck, C‑312/93, EU:C:1995:437, punkt 12, ning 27.6.2013, Agrokonsulting, C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 36).

   Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest tulenevad nõuded kehtivad liidu õigusel põhinevaid kohtuasju reguleerivate menetlusnormide kindlaksmääramisel (vt selle kohta kohtuotsus, 27.6.2013, Agrokonsulting, C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

   (vt punktid 40–42)

4.  Määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui ELi kaubamärkide kohus saab jätta nimetatud määruse artikli 96 punkti a alusel esitatud õiguste rikkumise hagi rahuldamata sellisele absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes, nagu on ette nähtud määruse artikli 52 lõike 1 punktis b, olgugi et otsus määruse artikli 100 lõike 1 alusel esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi kohta, mis tugineb samale kehtetuks tunnistamise põhjusele, ei ole jõustunud.

   (vt punkt 48 ja resolutsiooni punkt 2)