Kohtuasi C‑353/16

MP

versus

Secretary of Sate for the Home Department

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court of the United Kingdom)

Eelotsusetaotlus – Varjupaigapoliitika – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 4 – Direktiiv 2004/83/EÜ – Artikli 2 punkt e – Täiendava kaitse saamise tingimused – Artikli 15 punkt b – Taotleja vaimse tervise tõsise kahjustumise oht päritoluriiki tagasisaatmise korral – Isik, keda on tema päritoluriigis piinatud

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 24. aprilli 2018. aasta otsus

Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2004/83 – Täiendava kaitse saamise tingimused – Artikli 2 punkt e ja artikli 15 punkt b – Piinamine ning ebainimlik või alandav kohtlemine – Kolmanda riigi kodanikule minevikus osaks saanud piinamisest tuleneva trauma tõttu tekkinud oht, et päritoluriiki tagasisaatmise korral saab tema füüsiline ja vaimne tervis tõsiselt kahjustada – Kaasaarvamine – Tingimus – Päritoluriigis tervishoiuteenuste tahtlikult kättesaamatuks tegemine – Kontrollimine liikmesriigi kohtu poolt

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 4; nõukogu direktiiv 2004/83, artikli 2 punkt e ja artikli 15 punkt b)

Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta, artikli 2 punkti e ja artikli 15 punkti b koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 4 tuleb tõlgendada nii, et täiendava kaitse seisund antakse kolmanda riigi kodanikule, keda ametivõimud on tema päritoluriigis minevikus piinanud ja kellel pole sellesse riiki tagasisaatmise korral enam sellist ohtu, kuid kelle füüsiline ja vaimne tervis võivad sellisel juhul oluliselt halveneda, tekitades tõsise ohu, et see kodanik sooritab enesetapu talle varem osaks saanud piinamisest tuleneva trauma tõttu, kui on reaalne oht, et nimetatud riigis sellele kodanikule tahtlikult ei võimaldata kõnealuse piinamise tagajärjel tekkinud füüsilistele või vaimsetele järelmõjudele vastavat ravi – asjaolu, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

Seega ei puuduta käesolev kohtuasi mitte kaitset väljasaatmise vastu, mis EIÕK artikli 3 kohaselt tuleneb keelust allutada isikut ebainimlikule või alandavale kohtlemisele, vaid eraldiseisvast küsimusest, kas vastuvõttev liikmesriik peab direktiivis 2004/83 ette nähtud täiendava kaitse seisundi andma kolmanda riigi kodanikule, keda ametivõimud on tema päritoluriigis piinanud ja kelle puhul rasked psühholoogilised järelmõjud võivad nimetatud riiki tagasisaatmise korral märgatavalt tugevneda, tekitades tõsise ohu, et see isik sooritab enesetapu.

Selles osas tuleb märkida, et nimetatud direktiivi artikli 2 punkti e kohaselt võib kolmanda riigi kodanik täiendava kaitse saada vaid siis, kui on põhjendatult alust arvata, et ta seisaks asjaomasesse riiki tagasisaatmise korral silmitsi reaalse ohuga kannatada üht liiki kahju nendest kolmest tõsise kahju liigist, mis on määratletud direktiivi artiklis 15 (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus M’Bodj, C‑542/13, EU:C:2014:2452, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Direktiivi 2004/83 artiklis 15 määratletud tõsise kahju liikide hulgas on selle artikli punktis b nimetatud taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis.

Selles kontekstis tuleb märkida esiteks, et pelk asjaolu, et minevikus on kõnealuse isiku päritoluriigi ametivõimud teda piinanud, ei anna alust selleks, et tunnustada tema õigust täiendavale kaitsele ajal, mil reaalset ohtu, et selline piinamine leiaks sellesse riiki tagasisaatmisel taas aset, enam ei ole.

Samas tuleb teiseks märkida, et Euroopa Kohtule esitatud toimikus sisalduvate andmete põhjal puudutab eelotsusetaotlus kolmanda riigi kodanikku, kes mitte üksnes ei ole minevikus kannatanud tema päritoluriigi ametiasutuste toimepandud piinamise all, vaid lisaks sellele – isegi kui ohtu, et selline piinamine leiaks sellesse riiki tagasisaatmisel taas aset, enam ei ole – kannatab ta veel praegu minevikus toimunud piinamisest tulenevate psühholoogiliste järelmõjude all, mis nõuetekohaselt tõendatud meditsiiniliste hinnangute kohaselt tugevneksid tema tagasisaatmise korral märgatavalt, tekitades tõsise ohu, et see kodanik sooritab enesetapu. Siiski ei saa sellist häirete märgatavat tugevnemist iseenesest pidada nimetatud kodaniku ebainimlikuks või väärikust alandavaks kohtlemiseks tema päritoluriigis direktiivi artikli 15 punkti b tähenduses.

Selles osas tuleb – nagu soovitab eelotsusetaotluse esitanud kohus – uurida, millist mõju võib avaldada see, et kõnealuse isiku päritoluriigis puudub infrastruktuur, mis võimaldaks talle selle riigi ametivõimude poolse piinamise tagajärjel tekkinud füüsilisi või psühholoogilisi järelmõjusid nõuetekohaselt ravida. Siinkohal tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et direktiivi 2004/83 artikli 15 punktis b viidatud tõsine kahju ei saa tuleneda lihtsalt päritoluriigi tervishoiusüsteemi üldisest puudulikkusest. Raskelt haige kolmanda riigi kodaniku terviseseisundi halvenemise oht, mis on tingitud sobiva ravi puudumisest päritoluriigis – juhul, kui tervishoiuteenuseid ei tehta sellele kolmanda riigi kodaniku jaoks tahtlikult kättesaamatuks –, ei ole piisav alus talle täiendava kaitse andmiseks (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus M’Bodj, C‑542/13, EU:C:2014:2452, punktid 35 ja 36).

(vt punktid 28–30, 35, 45, 49–51 ja 58 ning resolutsioon)