Kohtuasi C‑297/16

Colegiul Medicilor Veterinari din România (CMVRO)

versus

Autoritatea Națională Sanitară Veterinară și pentru Siguranța Alimentelor

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Curtea de Apel Bucureşt)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2006/123/EÜ – Teenused siseturul – Liikmesriigi õigusnormid, mis annavad veterinaararstidele veterinaarias kasutatavate mahetoodete, erikasutusega parasiitidevastaste toodete ja veterinaarravimite jaemüügi ja kasutamise ainuõiguse – Asutamisvabadus – Nõue, et veterinaarravimite jaemüügiga tegeleva ettevõtja kapital kuuluks üksnes veterinaararstidele – Rahvatervise kaitse – Proportsionaalsus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 1. märtsi 2018. aasta otsus

1. Asutamisvabadus–Teenuste osutamise vabadus–Teenused siseturul–Direktiiv 2006/123–Kohaldamisala–Tervishoiuteenused–Välistamine–Veterinaarias kasutatavate mahetoodete, erikasutusega parasiitidevastaste toodete ja veterinaarravimite jaemüük ja kasutamine–Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, põhjendus 22 ja artikli 2 lõike 2 punkt f)

2. Asutamisvabadus–Teenuste osutamise vabadus–Teenused siseturul–Direktiiv 2006/123–Kohaldamisala–Teiste liidu aktide esimuslikkus, mis reguleerivad mingi teenuse osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist–Veterinaarravimite turustamine–Direktiivi 2001/82 sätete esimus–Välistamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2001/82 ja 2006/123, artikli 3 lõige 1)

3. Asutamisvabadus–Teenuste osutamise vabadus–Teenused siseturul–Direktiiv 2006/123–Hindamisele kuuluvad nõuded–Liikmesriigi õigusnormid, mis annavad veterinaararstidele veterinaarias kasutatavate mahetoodete, erikasutusega parasiitidevastaste toodete ja veterinaarravimite jaemüügi ja kasutamise ainuõiguse–Põhjendatus–Rahvatervise kaitse–Lubatavus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikkel 15)

4. Asutamisvabadus–Teenuste osutamise vabadus–Teenused siseturul–Direktiiv 2006/123–Hindamisele kuuluvad nõuded–Liikmesriigi õigusnormid, mis nõuavad, et veterinaarravimite jaemüügiga tegeleva ettevõtja kapital kuuluks ühele või enamale veterinaarile–Põhjendatus–Veterinaarravimite jaemüügikohtade haldamise tegelik kontroll–Lubamatus–Ebaproportsionaalsus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikkel 15)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 39–41)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 43 ja 44)

3.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul artikliga 15 ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt veterinaararstidel on veterinaarias kasutatavate mahetoodete, erikasutusega parasiitidevastaste toodete ja veterinaarravimite jaemüügi ja kasutamise ainuõigus.

   Siinses asjas tuleb märkida, et sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on põhikohtuasjas käsitlusel, reserveerivad teatud veterinaartoodete jaemüügi ja kasutamise tegevusvaldkonna üksnes veterinaararstidele ning sisaldavad seega taolist nõuet, mida käsitletakse direktiivi 2006/123 artikli 15 lõike 2 punktis d. Seetõttu peab kõnealune nõue täitma selle direktiivi artikli 15 lõikes 3 esitatud kolm tingimust, see tähendab olema mittediskrimineeriv, vajalik ja proportsionaalne olulise avaliku huviga seotud põhjuse saavutamisega. Mis puudutab selle kolmanda tingimuse teist elementi, et asjaomane nõue ei tohi minna kaugemale sellest, mis on nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik, siis tuleb meenutada, et rahvatervis on EL lepinguga kaitstud hüvede ja huvide hulgas esikohal ning et liikmesriigid võivad otsustada, millisel tasemel nad kavatsevad rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline tase saavutatakse. Kuna see tase võib liikmesriigiti varieeruda, tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusruumi olemasolu (vt selle kohta 11. septembri 2008. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Saksamaa, C‑141/07, EU:C:2008:492, punkt 51).

   Pealegi ei ole Euroopa Kohtule esitatud toimikus tõendeid selle kohta, et põhikohtuasjas käsitletud õigusnorme vastu võttes on asjaomane liikmesriik ületanud kaalutlusõiguse piirid, mis tuleb talle selles valdkonnas jätta. Mis puudutab lõpuks direktiivi 2006/123 artikli 15 lõikes 3 esitatud kolmanda tingimuse kolmandat elementi, et puuduvad sama eesmärki saavutada võimaldavad vähem piiravad meetmed, siis komisjon väidab, et rahvatervise kaitse eesmärgi oleks saanud sama tõhusalt saavutada ka meetmega, mis võimaldaks kõnealuste toodete turustamist teiste nõuetekohaselt kvalifitseeritud kutsetöötajate poolt, näiteks proviisorid või muud kõrgema farmaatsiaalase haridusega isikud. Kuigi need teised kutsetöötajad võivad omada väga põhjalikke teadmisi veterinaarravimite erinevate koostisosade omaduste kohta, ei ole siiski tõendeid, et nad omaksid spetsiaalset väljaõpet loomatervise kohta. Niisiis ei ilmne tõendatult, et komisjoni pakutud meede suudaks tagada sama tulemuse kui see, mis on sätestatud sellistes liikmesriigi õigusnormides, nagu on käsitletud põhikohtuasjas.

   (vt punktid 53, 54, 64, 67–70, 73, resolutsiooni punkt 1)

4.  Direktiivi 2006/123 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, millega kehtestatakse kohustus, et veterinaarravimite jaemüügiga tegutsevate ettevõtete osa- või aktsiakapital peab täielikult kuuluma ühele või enamale veterinaararstile.

   Nimelt erinevalt ettevõtjatest, kes ei ole veterinaararstid, kehtivad veterinaararstidele, kellele kuulub veterinaarravimite jaemüügiga tegelevate ettevõtete osa- või aktsiakapital, kutse-eetika eeskirjad, mille eesmärk on seda kasumi taotlemist pärssida, nii et nende huvi kasumi saamise vastu tasakaalustab nende vastutus, kuna võimalik õigus- või eetikanormide rikkumine seaks ohtu nii nende investeeringu kui ka tegevuse jätkamise kutsealal (vt analoogia alusel 19. mai 2009. aasta kohtuotsus, Apothekerkammer des Saarlandes jt, C‑171/07 ja C‑172/07, EU:C:2009:316, punkt 37). Nagu aga ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktis 82 viidatud Euroopa Kohtu praktikast, võib liikmesriik õiguspäraselt takistada ettevõtjatel, kes ei ole veterinaararstid, saada positsiooni, mis avaldab otsustavat mõju veterinaarravimite jaemüügiga tegelevate ettevõtete haldamisele; kuid eesmärk, millele viidati käesoleva kohtuotsuse samas punktis, ei saa põhjendada, et neil ettevõtjatel oleks täiesti välistatud nimetatud ettevõtetes kapitali omamine, kuna ei ole välistatud, et veterinaararstid saaksid teostada nende ettevõtete üle tõhusat kontrolli ka olukorras, kui neile ei kuulu kogu osa- või aktsiakapital nimetatud ettevõtetes, kuna selles kapitalis piiratud osaluse omamine isikute poolt, kes ei ole veterinaararstid, ei takista tingimata seda kontrolli. Niisiis lähevad sellised õigusnormid nagu põhikohtuasjas kaugemale sellest, mis on taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik.

   Seda kaalutlust ei saa kõigutada järeldus, mis tuleneb 19. mai 2009. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Itaalia (C‑531/06, EU:2009:315), milles Euroopa Kohus luges asutamisvabaduse ja kapitali liikumise vabadusega kooskõlas olevaks liikmesriigi õigusnormid, millega oli keelatud mitte üksnes see, et isikutele, kes ei ole proviisorid, kuuluvad apteeke haldavates äriühingutes olulised osalused, mis annavad neile kindla mõju apteekide haldamises, vaid keelatud oli ka see, et teiste liikmesriikide investorid, kes ei ole proviisorid, omandavad neis äriühingutes väiksemaid osalusi, mis neile taolist mõju ei anna. Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 62, siis kuigi põhimõtteliselt võib inimeste ravimite valdkonnas kehtivaid kaalutlusi üle võtta veterinaarseks kasutuseks mõeldud ravimite kaubandusele, peab liikmesriikidele jäetud kaalutlusruum, et tagada veterinaarravimite varustamise kvaliteeti ja neid ravimeid müüvates ettevõtetes töötavate veterinaararstide sõltumatust, siiski olema piiratum sellest, mille neile võib jätta teatud muudes sektorites, mis on tihedamalt seotud rahvatervise kaitsega, ja seetõttu ei saa see ulatuda nii kaugele, et välistada, et isikud, kes ei ole veterinaararstid, osaleksid mis tahes viisil selliste ettevõtete kapitalis.

   (vt punktid 84, 86–89, resolutsiooni punkt 2)