Kohtuasi C‑284/16

Slowakische Republik

versus

Achmea BV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

Eelotsusetaotlus – Madalmaade Kuningriigi ning Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi vahel 1991. aastal sõlmitud kahepoolne investeerimisleping, mis Madalmaade Kuningriigi ja Slovaki Vabariigi vahel endiselt kehtib – Säte, mis võimaldab ühe lepingupoole investoril pöörduda vahekohtusse vaidluse korral teise lepingupoolega – Kooskõla ELTL artiklitega 18, 267 ja 344 – Mõiste „kohus“ – Liidu õiguse autonoomia

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 6. märtsi 2018. aasta otsus

1. Rahvusvahelised lepingud–Sõlmimine–Kohustus tagada liidu õiguskorra autonoomia järgimine–Ulatus

   (ELL artikkel 2, artikli 4 lõike 3 esimene lõik ja artikkel 19; ELTL artiklid 267 ja 344)

2. Eelotsuse küsimused–Euroopa Kohtusse pöördumine–Liikmesriigi kohus ELTL artikli 267 tähenduses–Mõiste–Vahekohus, mis ei ole liikmesriigi kohtusüsteemi osa–Välistamine

   (ELTL artikkel 267)

3. Rahvusvahelised lepingud–Liikmesriikide lepingud–Liikmesriigi liiduga ühinemisest varasemad lepingud–Madalmaade Kuningriigi ning Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi vaheline kahepoolne investeerimisleping–Säte, mis võimaldab ühe lepingupoole investoril pöörduda vahekohtusse vaidluse korral teise lepingupoolega–Asjaolu, et puudub võimalus esitada liidu õiguse küsimustes Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus–Lubamatus–Liidu õiguse autonoomia kahjustamine

   (ELTL artiklid 267 ja 344)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 32 ja 34–37)

2.  Liidu õigust iseloomustavad nimelt asjaolu, et see tuleneb aluslepingutega loodud iseseisvast õigusallikast, selle esimus liikmesriikide õiguse suhtes ning liikmesriikide ja nende kodanike suhtes kohaldatavate paljude sätete vahetu õigusmõju. Sellised tunnused on olnud aluseks selliste põhimõtete, õigusnormide ja õigussuhete struktureeritud võrgustiku loomisele, mis on üksteisest sõltuvad ning mis vastastikku seovad liitu ja selle liikmesriike ning liikmesriike omavahel (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga), EU:C:2014:2454, punktid 165–167 ning seal viidatud kohtupraktika). Võttes arvesse liidu õiguse olemust ja tunnuseid, mida on käesoleva kohtuotsuse punktis 33 mainitud, tuleb seda õigust pidada korraga nii igas liikmesriigis kehtiva õiguse osaks kui ka liikmesriikidevahelisest rahvusvahelisest lepingust tulenevaks.

   Sellest järeldub, et neil kahel alusel peab kahepoolse investeerimislepingu artiklis 8 nimetatud vahekohus vajaduse korral tõlgendama või ka kohaldama liidu õigust ja täpsemalt sätteid, mis käsitlevad põhivabadusi, mille hulka kuuluvad asutamisvabadus ja kapitali vaba liikumine. Seetõttu tuleb teiseks kontrollida, kas niisugune vahekohus, mida on silmas peetud kahepoolse investeerimislepingu artiklis 8, paikneb liidu kohtusüsteemis, ja täpsemalt, kas seda võib pidada liikmesriigi kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses. Põhikohtuasjas ei ole vahekohus aga Madalmaades ja Slovakkias asutatud kohtusüsteemi osa. Just selle kohtu pädevuse erandlikkus võrreldes nende liikmesriikide kohtutega ongi kahepoolse investeerimislepingu artikli 8 üks peamistest mõtetest. Põhikohtuasjas kõne all oleva vahekohtu selline tunnus tähendab pealegi, et seda ei saa mingil juhul kvalifitseerida ELTL artikli 267 tähenduses „liikmesriigi“ kohtuks.

   (vt punktid 33, 41–43, 45 ja 46)

3.  ELTL artikleid 267 ja 344 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune liikmesriikide vahel sõlmitud rahvusvahelises lepingus sisalduv säte nagu Madalmaade Kuningriigi ning Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi vahelise investeeringute vastastikuse soodustamise ja kaitse lepingu artikkel 8, mille kohaselt ühe liikmesriigi investor võib vaidluse korral, mis puudutab teises liikmesriigis tehtud investeeringuid, algatada viimati mainitud liikmesriigi vastu menetluse vahekohtus, mille pädevusega see liikmesriik on kohustunud nõustuma.

   Vastab tõele, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et rahvusvaheline leping, milles on ette nähtud selle lepingu tõlgendamiseks niisuguse kohtu asutamine, kelle otsused on institutsioonidele, sealhulgas Euroopa Kohtule siduvad, ei ole põhimõtteliselt liidu õigusega vastuolus. Liidu pädevus rahvusvaheliste suhete valdkonnas ja tema õigus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid hõlmavad nimelt tingimata õigust allutada end sellise lepinguga loodud või määratud kohtu otsustele, mis on seotud asjaomase lepingu sätete tõlgendamise ja kohaldamisega, tingimusel et austatakse liidu ja selle õiguskorra autonoomiat (vt selle kohta 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91 (EMP leping – I), EU:C:1991:490, punktid 40 ja 70; 8. märtsi 2011. aasta arvamus 1/09 (ühtse patendivaidluste lahendamise süsteemi loomist käsitlev kokkulepe), EU:C:2011:123, punktid 74 ja 76, ning 18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga), EU:C:2014:2454, punktid 182 ja 183). Käesoleval juhul tuleb siiski märkida, et lisaks asjaolule, et kahepoolse investeerimislepingu artiklis 8 nimetatud vahekohtu pädevusse kuuluvad vaidlused võivad puudutada nii selle lepingu kui ka liidu õiguse tõlgendamist, on võimalus esitada need vaidlused lahendamiseks organile, mis ei ole liidu kohtusüsteemi osa, ette nähtud lepingus, mille on sõlminud mitte liit, vaid liikmesriigid. Artikkel 8 võib aga lisaks liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse põhimõttele kahtluse alla seada ka aluslepingutega kehtestatud õigusele omase olemuse säilimise, mis on tagatud ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetlusega, mistõttu ei ole artikkel 8 kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 34 meenutatud lojaalse koostöö põhimõttega. Neil asjaoludel kahjustab kahepoolse investeerimislepingu artikkel 8 liidu õiguse autonoomiat.

   (vt punktid 57–60 ja resolutsioon)