Kohtuasi C-112/16

Persidera SpA

versus

Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni ja Ministero dello Sviluppo Economico delle Infrastrutture e dei Trasporti

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)

Eelotsusetaotlus – Elektrooniline side – Telekommunikatsiooniteenused – Direktiivid 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ ja 2002/77/EÜ – Võrdne kohtlemine – Igale analoogsageduste operaatorile eraldatavate digitaalsageduste arvu kindlakstegemine – Siiani ebaseaduslikult kasutatud analoogsageduste arvessevõtmine – Valduses olevate analoogsageduste arvu ja eraldatud digitaalsageduste vastavus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 26. juuli 2017. aasta otsus

1. Eelotsuse küsimused–Euroopa Kohtu pädevus–Piirid–Ilmselgelt asjakohatud küsimused ja oletuslikud küsimused, mis on esitatud kontekstis, mis välistab tarviliku vastuse–Küsimused, mis ei ole põhikohtuasja esemega seotud

   (ELTL artikkel 267)

2. Eelotsuse küsimused–Vastuvõetavus–Vajadus esitada Euroopa Kohtule faktilise ja õigusliku raamistiku kohta piisavaid täpsustusi–Kohustuse ulatus konkurentsi valdkonnas

   (ELTL artikkel 267; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 94)

3. Õigusaktide ühtlustamine–Telekommunikatsioonisektor–Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused–Load ja õiguslik raamistik–Direktiivid 2002/20, 2002/21 ja 2002/77–Raadiosageduste haldamine–Analoogvõrkude digivõrkudele üleminek–Igale analoogsageduste operaatorile eraldatavate digitaalsageduste arvu kindlakstegemine–Ebaseaduslikult kasutatud analoogsageduste arvessevõtmine–Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/20, artiklid 3, 5 ja 7 ning direktiiv 2002/21, artikkel 9, muudetud direktiiviga 2009/140; komisjoni direktiiv 2002/77, artiklid 2 ja 4)

4. Õigusaktide ühtlustamine–Telekommunikatsioonisektor–Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused–Load ja õiguslik raamistik–Direktiivid 2002/20, 2002/21 ja 2002/77–Raadiosageduste haldamine–Analoogvõrkude digivõrkudele üleminek–Igale analoogsageduste operaatorile eraldatavate digitaalsageduste arvu kindlakstegemine–Valduses olevate analoogsageduste arvu ja eraldatud digitaalsageduste vastavus–Mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtete järgmine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/20, artiklid 3, 5 ja 7 ning direktiiv 2002/21, artikkel 9, muudetud direktiiviga 2009/140; komisjoni direktiiv 2002/77, artiklid 2 ja 4)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 23 ja 24)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 27–29)

3.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ) artiklit 9, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (muudetud direktiiviga 2009/140) artikleid 3, 5 ja 7 ning komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel artikleid 2 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis olemasolevatelt analoogvõrkudelt digivõrkudele ülemineku puhul võtab arvesse ebaseaduslikult käitatud analoogkanaleid, kuna see toob kaasa põhjendamatu konkurentsieelise jätkamise või tugevdamise.

   (vt punkt 56 ja resolutsiooni punkt 1)

4.  Diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis sama üleminekukriteeriumi kohaldades toob käitatavate analoogkanalite arvuga võrreldes kaasa eraldatavate digikanalite arvu proportsionaalselt suurema vähenemise ühe operaatori puhul, võrreldes tema konkurentidega, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne selle eesmärgiga. Televisiooniteenuse pakkumise järjepidevus on õiguspärane eesmärk, mis võib õigustada sellist erinevat kohtlemist. Siiski läheks aga õigusnorm, mis toob kaasa turul juba tegutsevatele operaatoritele suurema hulga digisageduste eraldamise, kui on piisav nende televisiooniteenuse pakkumise järjepidevuse tagamiseks, kaugemale sellest, mis on vajalik kõnealuse eesmärgi saavutamiseks, ja oleks seega ebaproportsionaalne.

   (vt punkt 56 ja resolutsiooni punkt 2)