Liidetud kohtuasjad C‑52/16 ja C‑113/16

„SEGRO“ Kft.
versus
Vas Megyei Kormányhivatal Sárvári Járási Földhivatala

ja

Günther Horváth
versus
Vas Megyei Kormányhivatal

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Szombathelyi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság)

Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 63 – Kapitali vaba liikumine – Põllumajandusmaa kasutusvaldus – Liikmesriigi õigusnormid, mis edaspidi lubavad sellist kasutusvaldust omandada ainult maaomaniku lähisugulastel ja kaotavad hüvitist ette nägemata kasutusvalduse, mille on varem omandanud juriidilised isikud või füüsilised isikud, kes ei suuda tõendada, et nad on omaniku lähisugulased

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 6. märtsi 2018. aasta otsus

1. Kapitali vaba liikumine–Asutamislepingu sätted–Kohaldamisala–Põllumajandusmaa kasutusvalduse omandamine–Hõlmamine

   (ELTL artikkel 63; nõukogu direktiiv 88/361, I lisa)

2. Kapitali vaba liikumine–Piirangud kinnisvaratehingutele–Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette põllumajandusmaale seatud kasutusvalduse lõppemise, kui ei ole tõendatud, et kasutusvaldaja on maaomaniku lähisugulane–Lubamatus–Otsese diskrimineerimise puudumine

   (ELTL artikkel 63)

3. Kapitali vaba liikumine–Piirangud kinnisvaratehingutele–Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette põllumajandusmaale seatud kasutusvalduse lõppemise, kui ei ole tõendatud, et kasutusvaldaja on maaomaniku lähisugulane–Lubamatus–Põhjendatus–Puudumine

   (ELTL artikkel 63)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 56–60)

2.  Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelab ELTL artikli 63 lõige 1 üldiselt kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel (22. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Essent jt, C‑105/12–C‑107/12, EU:C:2013:677, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul tuleb nentida, et selline regulatsioon, nagu on arutusel põhikohtuasjas ja mis näeb ette põllumajandusmaale lepingu alusel seatud kasutusvalduse lõppemise, kaasa arvatud kapitali vaba liikumise õiguse teostamise tulemusena omandatud kasutusvaldused, piirab nimetatud vabadust juba oma eesmärgi tõttu ainuüksi sellest asjaolust tingituna. Seda järeldust ei saa mõjutada asjaolu, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas C‑52/16 esitatud teises küsimuses osutab, et võidakse vastu võtta meede hüvitise maksmiseks isikutele, kellelt kõnealused õigused pärast nende omandamist on selle regulatsiooniga ära võetud.

   Nimetatud regulatsioon jätab asjaomase isiku ilma nii võimalusest tema poolt omandatud õigust kasutada, takistades tal asjaomase põllumajandusmaa kasutamist vastavalt otstarbele, mida ta selle õiguse omandamisel silmas pidas, samuti võimalusest see õigus võõrandada. Kuna põhikohtuasjas vaidlusalused riigisisesed õigusnormid jätavad muude liikmesriikide kui Ungari kodanikud, kellel on õigus kapitali vabale liikumisele, sel moel ilma võimalusest kasutada kinnisasja, millesse nad on oma kapitali investeerinud, siis on tegemist kapitali vaba liikumise piiranguga. Peale selle, nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, kuuluvad ELTL artikli 63 lõikega 1 keelatud kapitali liikumist piiravate meetmete hulka ka sellised meetmed, mis võivad pärssida mitteresidentide soovi teha investeeringuid selles liikmesriigis (25. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Festersen, C‑370/05, EU:C:2007:59, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Woningstichting Sint Servatius, C‑567/07, EU:C:2009:593, punkt 21). Siit järeldub, et sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on arutusel põhikohtuasjades, kujutavad endast ELTL artikliga 63 tagatud põhivabaduse piirangut.

   Seoses küsimusega, kas nimetatud regulatsiooni tuleb ühtlasi pidada diskrimineerivaks, mis on tõstatatud kohtuasjas C‑113/16 esitatud teise küsimusega, tuleb esile tuua, nagu on teinud kohtujurist oma ettepaneku punktis 72, et nõue, mis nagu käesoleval juhul eeldab, et kasutusvalduse omanik ja põllumajandusmaa omanik on lähisugulased, on seatud sellist kriteeriumi kasutades, mis pealtnäha kasutusvaldaja kodakondsusest ja kapitali päritolust ei sõltu ja mis seega ei ole otseselt diskrimineeriv.

   (vt punktid 61–67)

3.  ELTL artiklit 63 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi sellised õigusnormid, nagu on arutusel põhikohtuasjas ja mille alusel põllumajandusmaale varem seatud kasutusvaldus, mille omanikud ei ole maaomaniku lähisugulased, seadusest tulenevalt lõpeb ja kustutatakse seetõttu kinnistusraamatust.

   Sellega seoses tuleks kõigepealt märkida, nagu on teinud nimelt komisjon ja ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 111–113, et sellised õigusnormid, nagu on arutusel põhikohtuasjas ja mis võimaldavad põllumajandusmaa olemasoleva kasutusvalduse säilitada vaid tingimusel, et kasutusvaldaja on maaomaniku lähisugulane, ei näi olevat sobivad nende eesmärkide saavutamiseks, millele Ungari valitsus tugineb ja millega neil normidel otsene seos puudub. Nõutava sugulussuhte olemasolu ei saa nimelt tagada, et kasutusvaldaja asjaomast põllumajandusmaad ise kasutab ega ole kasutusvaldust omandanud puht spekulatiivsetel eesmärkidel. Samuti ei luba miski a priori järeldada, et isik, kes ei ole omanikuga sugulussuhetes, ei suuda ise majandada põllumajandusmaad, mille kasutusvalduse ta on omandanud, ja et omandamine pidi tingimata toimuma puht spekulatiivsetel eesmärkidel, nii et soov seda maad harida täielikult puudus.

   Teiseks, isegi kui eeldada, et põhikohtuasjas vaidlusaluste õigusnormide vastuvõtmisel juhinduti kasvõi teatavas osas tahtest karistada valuutavahetuse kontrollimist käsitlevate õigusnormide rikkumise eest – mida tuleb vajaduse korral kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, on ikkagi vaja veel veenduda, et nende õigusnormidega ette nähtud kasutusvalduste kaotamise meede ei ole selle eesmärgi seisukohalt ebaproportsionaalne. Nagu juhtis tähelepanu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 95 ja 98, on selles osas ilmselge, et on muidki meetmeid, mille tagajärjed on väiksema ulatusega kui kõnealuste asjaõiguste kaotamine ja mida oleks võinud võtta valuutavahetuse kontrollimist käsitlevate õigusnormide võimaliku rikkumise eest ab initio karistamiseks, näiteks haldustrahvid (vt analoogia alusel 1. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Burtscher, C‑213/04, EU:C:2005:731, punkt 60).

   Mis puutub võitlusse tegevuse vastu, mille eesmärk on liikmesriigi seadusest kõrvale hoida, siis on Euroopa Kohus juba nõustunud, et põhivabadust piirav meede võib olenevalt olukorrast olla põhjendatud juhul, kui seda kohaldatakse võitluseks puht fiktiivsete skeemide vastu, mille eesmärk on vältida asjasse puutuva liikmesriigi seaduse kohaldamist (1. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Felixstowe Dock and Railway Company jt, C‑80/12, EU:C:2014:200, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Selleks et sellist puht fiktiivsete skeemide vastu võitlemise erieesmärki teeniv meede oleks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, peaks see võimaldama liikmesriigi kohtul hoopis igal üksikjuhul konkreetse asja eripära arvesse võttes objektiivsete kriteeriumide alusel kontrollida, kas asjaomaste isikute käitumises esineb kuritarvitusi või pettusi (vt selle kohta 17. septembri 2009. aasta kohtuotsus Glaxo Wellcome, C‑182/08, EU:C:2009:559, punkt 99). Siiski näib, et sellised õigusnormid, nagu on arutusel põhikohtuasjas, ei vasta ühelegi käesoleva kohtuotsuse punktides 115–117 osutatud tingimusele.

   Esiteks, kuigi käesoleva kohtuotsuse punktis 25 esitatud Alkotmánybírósági (konstitutsioonikohus) 21. juuli 2015. aasta kohtuotsuse nr 25 väljavõtetest nähtub, et põhikohtuasjas vaidlusaluste õigusnormide eesmärk oli vähemalt osaliselt kõrvaldada põllumajandusmaa omandamise õiguslikud tagajärjed, mille tõttu on kasutusvaldust kohaldatud nii, et see ei toimi, toovad need väljavõtted samal ajal esile, et sellist kõrvaldamist peeti vajalikuks peamiselt selle riikliku strateegilise eesmärgi täielikuks saavutamiseks, mis on seatud uue õigusnormiga, mille kohaselt põllumajandusmaa peab olema ainult seda harivate füüsiliste isikute omandis. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et need õigusnormid teenivad erieesmärki võidelda tegevuse vastu, mis seisneb fiktiivsete skeemide loomises, millega püüti põllumajandusmaa omandamist käsitlevate riigisiseste õigusnormide kohaldamisest kõrvale hoida. Teiseks, isegi kui eeldada, et võib asuda seisukohale, et põhikohtuasjas vaidlusalused õigusnormid on vastu võetud sel erieesmärgil, mis seisneb võitluses fiktiivsete skeemide vastu, ei saa pelgalt asjaolust, et põllumajandusmaa kasutusvalduse omanik on juriidiline isik või füüsiline isik, kes ei ole maaomaniku lähisugulane, mõistlikult järeldada, et see isik pani kasutusvalduse omandamise ajal toime kuritarvituse. Nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 116, ei saa lubada üldist eeldust, et tegemist on kuritarvitusega.

   (vt punktid 86, 87, 105, 106, 114, 117–121, 129 ja resolutsioon)