Kohtuasi C-14/16

Euro Park Service

versus

Ministre des Finances ja des Comptes publics

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))

Eelotsusetaotlus – Otsene maksustamine – Eri liikmesriikide äriühingud – Ühine maksustamissüsteem – Ühinemine ühendamise teel – Maksuhalduri eelnev heakskiit – Direktiiv 90/434/EMÜ – Artikli 11 lõike 1 punkt a – Maksupettus või maksustamise vältimine – Asutamisvabadus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (esimene koda) 8. märtsi 2017. aasta otsus

1. Õigusaktide ühtlustamine–Eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise puhul rakendatav ühine maksustamissüsteem–Direktiiv 90/434–Ammendav ühtlustamine–Puudumine–Võimalus hinnata samas valdkonnas siseriiklike õigusnormide kooskõla esmase õiguse alusel

   (Nõukogu direktiiv 90/434, artikli 11 lõike 1 punkt a)

2. Euroopa Liidu õigus–Üksikisikutele antud õigused–Siseriiklikud menetlusnormid–Eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise puhul rakendatav ühine maksustamissüsteem–Direktiiv 90/434–Siseriiklikud õigusnormid, millega see direktiiv on üle võetud–Õiguskindluse põhimõtte austamine, mis nõuab, et menetlusnormid oleksid selged, täpsed ja õiguslike tagajärgede osas etteaimatavad

   (Nõukogu direktiiv 90/434, artikli 11 lõike 1 punkt a)

3. Õigusaktide ühtlustamine–Eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise puhul rakendatav ühine maksustamissüsteem–Direktiiv 90/434–Tehingud, mille eesmärk on maksupettus või maksustamise vältimine–Siseriiklikud õigusnormid, millega võetakse direktiiv 90/434 üle, nähes ette maksupettuste või maksustamise vältimise üldise eelduse–Lubamatus

   (Nõukogu direktiiv 90/434, artikli 11 lõike 1 punkt a)

4. Õigusaktide ühtlustamine–Eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise puhul rakendatav ühine maksustamissüsteem–Direktiiv 90/434–Piiriülesed ühinemised–Mõnes muus liikmesriigis asutatud äriühingule üleantud varadega seotud kapitalikasumi maksustamise edasilükkamine–Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on maksusoodustuste saamise eelduseks loa saamine–Lubamatus ka asutamisvabadust käsitleva esmase õiguse alusel–Põhjendatus–Puudumine

   (ELTL artikkel 49, nõukogu direktiiv 90/434, artikli 11 lõike 1 punkt a)

1.  Kuna nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiivi 90/434/EMÜ eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise puhul rakendatava ühise maksustamissüsteemi kohta artikli 11 lõike 1 punktiga a ei viida läbi täielikku ühtlustamist, siis võimaldab liidu õigus hinnata niisuguste õigusnormide kooskõla, nagu on arutlusel põhikohtuasjas, esmase õigusega, kuigi need õigusnormid võeti vastu selleks, et võtta siseriiklikusse õigusesse üle selle sättega antud võimalust.

   (vt punkt 26 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Vastavasisuliste liidu õigusnormide puudumise korral tuleb liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi sisemises õiguskorras näha ette üksikasjalik menetlus isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks, kuid see ei tohi olla ebasoodsam sarnaste siseriiklike olukordade regulatsioonist (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta liidu õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (kohtuotsus, 18.10.2012, Pelati, C‑603/10, EU:C:2012:639, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

   Viimati nimetatud põhimõtte kohta tuleb meenutada, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguskorraga isikule antud õiguste kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes vajaduse korral arvesse asjaomase siseriikliku õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, mille hulka kuulub õiguskindluse põhimõte (vt selle kohta kohtuotsused, 27.6.2013, Agrokonsulting, C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 48, ja 6.10.2015, Târșia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 36).

   Sellega seoses on Euroopa Kohus juba selgitanud, et õiguskindluse nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on liidu õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi, et asjaomastel isikutel oleks võimalik täpselt teada oma kohustuste ulatust (vt selle kohta kohtuotsused, 21.2.2006, Halifax jt, C‑255/02, EU:C:2006:121, punkt 72, ning 9.7.2015, Cabinet Medical Veterinar Dr. Tomoiagă Andrei, C‑144/14, EU:C:2015:452, punkt 34).

   Mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis nõuab õiguskindluse nõude tagamine, et direktiivi 90/434 ja täpsemalt artikli 11 lõike 1 punkti a rakendamise kord peab olema piisavalt täpne, selge ja ootuspärane, et maksukohustuslastel oleks võimalik täpselt teada oma õigusi ja et need tagaksid viimastele õiguse saada direktiivi sätetega ette nähtud maksusoodustusi ning nendele vajaduse korral siseriiklikes kohtutes tugineda (vt selle kohta kohtuotsused, 28.2.1991, komisjon vs. Saksamaa, C‑131/88, EU:C:1991:87, punkt 6; 10.3.2009, Heinrich, C‑345/06, EU:C:2009:140, punktid 44 ja 45; 15.7.2010, komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑582/08, EU:C:2010:429, punktid 49 ja 50, ning 18.10.2012, Pelati, C‑603/10, EU:C:2012:639, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

   Nimelt peab selleks, et maksukohustuslane saaks täpselt hinnata direktiivist 90/434 tulenevate õiguste ja kohustuste ulatust ja toimida neile vastavalt (vt selle kohta kohtuotsused, 10.3.2009, Heinrich, C‑345/06, EU:C:2009:140, punktid 44 ja 45, ning 15.7.2010, komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑582/08, EU:C:2010:429, punktid 49 ja 50), maksuhalduri otsus, millega keeldutakse maksukohustuslasele selle direktiivi kohast maksusoodustust andmast, olema alati põhjendatud, et maksukohustuslane saaks kontrollida nende põhjenduste põhjendatust, mille alusel maksuhaldur keeldus talle andmast direktiivis ette nähtud soodustust, ning vajaduse korral tugineda oma õigusele pädevates kohtutes.

   (vt punktid 36–38, 40, 45)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 47–49, 54 ja 55)

4.  ELTL artiklit 49 ja direktiivi 90/434 artikli 11 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised õigusnormid, nagu on arutlusel põhikohtuasjas ja mis näevad piiriülese ühinemistehingu korral ette, et kõnealuse direktiivi alusel sellele tehingule kohaldatavate niisuguste maksusoodustuste andmine nagu käesolevas asjas Prantsuse äriühingu poolt teises liikmesriigis asutatud äriühingule üleantud varadega seotud kapitalikasumi maksustamise edasilükkamine sõltub eelneva heakskiidu menetlusest, mille raames peab maksukohustuslane sellise heakskiidu saamiseks tõendama, et tehing on majanduslikult põhjendatud, tehingu põhieesmärk või üks põhieesmärke ei ole maksupettus või maksustamise vältimine ning tehingu tegemise viis võimaldab tagada selle kapitalikasumi maksustamise tulevikus, mille maksustamine on ajatatud, samas kui riigisisese ühinemistehingu korral on edasilükkamine lubatud ilma, et maksukohustuslane peaks sellist menetlust läbima.

   Mis puudutab maksupettuse või maksustamise vältimise vastu võitlemisega seotud ülekaalukat üldist huvi, siis piisab, kui tõdeda, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 72 ja 73 nentis, et sellel eesmärgil on sama ulatus, kui sellele tuginetakse direktiivi 90/434 artikli 11 lõike 1 punkti a alusel või põhjendatakse erandit esmasest õigusest. Järelikult on käesoleva kohtuotsuse punktides 54–56 toodud kaalutlused, mis puudutavad põhikohtuasjas arutlusel olevate õigusnormide proportsionaalsust ja mis käsitlevad seda sätet, kohaldatavad ka selle analüüsimisel, kas need õigusnormid on proportsionaalsed asutamisvabaduse seisukohast. Sellest järeldub, et niisugused õigusnormid, nagu on arutlusel põhikohtuasjas ja millega kehtestatakse maksupettuse või maksustamise vältimise üldine eeldus, lähevad kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning sellega ei saa seega põhjendada kõnealuse vabaduse piirangut.

   (vt punktid 69, 70 ja resolutsiooni punkt 2)