Arvamus 3/15

ELTL artikli 218 lõike 11 alusel antud arvamus

ELTL artikli 218 lõike 11 alusel antud arvamus – Marrakechi leping avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele – ELTL artikkel 3 – Euroopa Liidu ainuvälispädevus – ELTL artikkel 207 – Ühine kaubanduspoliitika – Intellektuaalomandi kaubandusaspektid – Rahvusvaheline leping, mille sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 5 lõike 3 punkt b ja lõige 4 – Piirangud ja erandid puudega inimeste huvides

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 14. veebruari 2017. aasta arvamus

1. Ühine kaubanduspoliitika–Rahvusvahelised lepingud–Sõlmimine–Liidu pädevus–Ulatus–Marrakechi leping nägemispuudega isikute juurdepääsu kohta avaldatud teostele–Välistamine

   (ELTL artikli 3 lõike 1 punkt e ja ELTL artikkel 207)

2. Rahvusvahelised lepingud–Sõlmimine–Liidu pädevus–Marrakechi leping nägemispuudega isikute juurdepääsu kohta avaldatud teostele–Ainuõiguslikkus–Alus–Mõju direktiivis 2001/29 ette nähtud normidele

   (ELTL artikli 3 lõige 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, põhjendus 7 ja artikli 5 lõike 3 punkt b ja artikkel 4)

3. Rahvusvahelised lepingud–Sõlmimine–Liidu pädevus–Ainuõiguslik iseloom–Alus–Mõju liidu ühistele eeskirjadele–Hindamiskriteeriumid

   (ELTL artikli 3 lõige 2)

1.  Marrakechi lepingu avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele sõlmimine ei ole hõlmatud ELTL artiklis 207 määratletud ühise kaubanduspoliitikaga. Seetõttu ei ole liidul ELTL artikli 3 lõike 1 punktist e tulenevat ainupädevust selle lepingu sõlmimiseks.

   Marrakechi lepingu peamine eesmärk on nimelt parandada kasusaajate olukorda, lihtsustades erinevate meetmete abil, mille hulka kuulub kättesaadaval kujul teavikute lihtsustatud levik, avaldatud teoste kättesaadavust nendele isikutele. Mis järgmiseks puudutab selle lepingu sisu, siis selles on märgitud, et osalisriigid peavad lepingu eesmärkide saavutamiseks kasutama kahte eraldiseisvat ja üksteist täiendavat vahendit. Esiteks on lepingu artikli 4 lõikes 1 ette nähtud, et lepinguosalised kehtestavad piirangu või erandi reprodutseerimisõigusele, levitamisõigusele ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusele, et teha kättesaadaval kujul teavikuid kasusaajatele lihtsamini kättesaadavaks. Teiseks kehtestavad Marrakechi lepingu artiklid 5 ja 6 teatavad kohustused seoses kättesaadaval kujul teavikute piiriülese vahetusega.

   Mis kõigepealt puudutab reprodutseerimisõigusest, levitamisõigusest ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusest tehtavate piirangute või erandite ühtlustamist, siis on sama lepingu preambuli põhjenduses 12 konkreetselt märgitud, et ühtlustamine toimub selleks, et lihtsustada kasusaajate juurdepääsu teostele ja teoste nendepoolset kasutamist. Ka Marrakechi lepingu artikliga 4 ei seata eesmärgiks saavutada riikide õigusaktide ühtlustamine, mis võimaldaks märkimisväärselt lihtsustada rahvusvahelist kaubandust, sest osalisriikidel on selle artikli kohaldamisel lai kaalutlusruum ja kõnealuse lepingu artiklist 12 tuleneb, et lepingu ese ega tagajärg ei ole keelata lepinguosalistel kehtestada siseriiklikes õigusaktides kasusaajate huvides muid piiranguid ja erandeid kui need, mis on ette nähtud selles lepingus. Nõustuda ei saa argumendiga, et intellektuaalomandit reguleerivatest normidest ei kuulu ELTL artiklis 207 mainitud mõiste „intellektuaalomandi kaubandusaspektid“ alla ainult normid, mis käsitlevad autorite isiklikke õigusi, sest see argument laiendaks liigselt ühise kaubanduspoliitika kohaldamisala, sidudes selle poliitikaga normid, millel ei ole konkreetset seost rahvusvahelise kaubandusega. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et Marrakechi lepingu normid, mis näevad ette erandi või piirangu kehtestamise reprodutseerimisõigusele, levitamisõigusele ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusele, on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubandusega, mis tähendaks, et need puudutavad intellektuaalomandi kaubandusaspekte ELTL artikli 207 tähenduses.

   Mis teiseks puudutab Marrakechi lepingu sätteid, mis reguleerivad kättesaadaval kujul teavikute eksporti ja importi, siis tuleb märkida, et kahtlemata puudutavad need sätted niisuguste teavikute rahvusvahelist kaubandust. Selleks aga, et hinnata taoliste normide seotust ühise kaubanduspoliitikaga, tuleb arvesse võtta nendega taotletavat eesmärki. Tuleb leida, et selle lepingu artiklite 5, 6 ja 9 konkreetne eesmärk ei ole edendada, lihtsustada või reguleerida kättesaadaval kujul teavikute rahvusvahelist kaubandust, vaid parandada kasusaajate olukorda, lihtsustades nende isikute juurdepääsu teistes osalisriikides reprodutseeritud kättesaadaval kujul teavikutele. Neil asjaoludel tundub, et kättesaadaval kujul teavikute piiriülese vahetuse lihtsustamine on pigem selle lepingu mittetulundusliku eesmärgi saavutamise vahend kui sellega taotletav iseseisev eesmärk. Ka Marrakechi lepingus kavandatud vahetuse tunnuseid arvestades ei saa neid samastada kaubanduslikel eesmärkidel toimuva rahvusvahelise kaubavahetusega.

   Eeltoodut arvestades ei saa üksnes asjaolu, et Marrakechi lepinguga kehtestatud korda võidakse vahel kohaldada ka teostele, mida kasutatakse või võidakse kasutada kaubanduslikult, ja et see leping võib sellistel juhtudel kaudselt mõjutada niisuguste teoste rahvusvahelist kaubavahetust, tähendada, et see kuulub ühise kaubanduspoliitika valdkonda.

   (vt punktid 70–73, 83–91, 100 ja 101)

2.  ELTL artikli 3 lõike 2 kohaselt kuulub liidu ainupädevusse ka rahvusvahelise lepingu sõlmimine, kui selle sõlmimise näeb ette liidu seadusandlik akt või kui lepingut on vaja selleks, et võimaldada liidul teostada oma sisemist pädevust, või kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala. Liidu ainuvälispädevuseks põhjust andev oht, et rahvusvahelised kohustused võivad mõjutada liidu ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala, esineb juhul, kui need kohustused kuuluvad kõnealuste eeskirjade kohaldamisalasse. Niisuguse ohu tuvastamine ei eelda, et rahvusvaheliste kohustuste ja liidu õigusnormidega hõlmatud valdkonnad täielikult kattuksid. Eelkõige võivad sellised rahvusvahelised kohustused liidu eeskirju mõjutada või nende reguleerimisala muuta siis, kui need kohustused kuuluvad valdkonda, mis on juba suures osas selliste eeskirjadega hõlmatud.

   Sellest järeldub, et Marrakechi lepingus avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele sõlmimine kuulub liidu ainupädevusse, sest kõik selles lepingus ette nähtud kohustused kuuluvad valdkonda, mis on suures osas juba hõlmatud liidu ühiseeskirjadega, ja selle lepingu sõlmimine võib neid eeskirju mõjutada või muuta nende reguleerimisala. Marrakechi lepingus ette nähtud erandit või piirangut reprodutseerimisõigusest ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusest tuleks kohaldada direktiiviga 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas ühtlustatud valdkonna raames. Sama kehtib ka selles lepingus ette nähtud eksportimise ja importimise korra kohta, kuna nende lõppeesmärk on lubada lepinguosalise territooriumil üldsusele edastada või levitada kättesaadaval kujul teavikuid ilma õiguste omajate loata.

   Kuna liikmesriigid ei või väljaspool liidu institutsioonilist raamistikku võtta rahvusvahelisi kohustusi valdkonnas, mis on juba suures osas liidu ühiseeskirjadega hõlmatud, ning seda isegi juhul, kui puudub tõenäoline vastuolu nende kohustuste ja liidu ühiseeskirjade vahel, ei saa asjaolu, et Marrakechi lepingu artikkel 11 näeb ette direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikest 5 tuleneva kohustusega sarnase kohustuse, või et selle lepingu artiklites 4–6 ette nähtud tingimused ei ole iseenesest vastuolus direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punktis b ja lõikes 4 sätestatutega, isegi juhul, kui see peab paika, olla määrav.

   Peale selle tuleb küll möönda, et direktiivi 2001/29 pealkirjast ja põhjendusest 7 nähtub, et liidu seadusandja on autoriõiguse ja sellega kaasnevad õigused ühtlustanud üksnes osaliselt, kuid see kaalutlus ei saa iseenesest siiski olla määrav. Nimelt, kuigi rahvusvaheline leping, mis hõlmab juba täielikult ühtlustatud valdkonda, võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala, ei muuda see siiski asjaolu, et see puudutab ainult olukordi, kus on täidetud ELTL artikli 3 lõike 2 viimases lauseosas esitatud tingimus. Samuti tuleb rõhutada, et kuigi liikmesriikidel on lai kaalutlusruum neile jäetud võimaluse kasutamisel näha ette erand või piirang puudega inimeste huvides, tuleneb see kaalutlusruum liidu seadusandja otsusest anda liikmesriikidele see võimalus ühtlustatud õigusraamistikus, mis tagab direktiiviga 2001/29 ette nähtud reprodutseerimisõiguse, üldsusele edastamise õiguse ja levitamisõiguse kõrgetasemelise ja ühetaolise kaitse. Selles kontekstis olgu märgitud, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punkti b ja lõike 4 sätted ei kehtesta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse minimaalset taset, jättes puutumata liikmesriikide pädevuse näha ette nende õiguste tugevam kaitse, vaid need pigem lubavad liikmesriikidel teatud tingimustel kehtestada erandi või piirangu liidu seadusandja ühtlustatud õigustest. Seejuures on tegemist võimalusega, mis on rangelt raamistatud liidu õiguse nõuetega.

   (vt punktid 102, 105–107, 112–115, 117–119, 121, 126, 129 ja 130)

3.  Vt arvamuse tekst.

   (vt punkt 108)