Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62015CO0534

    Euroopa Kohtu määrus (kümnes koda), 14.9.2016.
    Pavel Dumitraș ja Mioara Dumitraș versus BRD Groupe Société Générale – sucursala Satu Mare.
    Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused – Artikli 1 lõige 1 – Artikli 2 punkt b – Tarbija staatus – Kohustuse üleandmine krediidilepingute uuendamise teel – Kinnisvaratagatise leping, millele on alla kirjutanud üksikisikud, kellel puudub kutsealane suhe uuest võlgnikust äriühinguga.
    Kohtuasi C-534/15.

    Court reports – general

    Kohtuasi C‑534/15

    Pavel Dumitraș

    ja

    Mioara Dumitraș

    versus

    BRD Groupe Société Générale – Sucursala Judeţeană Satu Mare

    (eelotsusetaotlus, mille on esitanud Judecătoria Satu Mare)

    „Eelotsusetaotlus — Tarbijakaitse — Direktiiv 93/13/EMÜ — Ebaõiglased tingimused — Artikli 1 lõige 1 — Artikli 2 punkt b — Tarbija staatus — Kohustuse üleandmine krediidilepingute uuendamise teel — Kinnisvaratagatise leping, millele on alla kirjutanud üksikisikud, kellel puudub kutsealane suhe uuest võlgnikust äriühinguga”

    Kokkuvõte – Euroopa Kohtu määrus (kümnes koda), 14. september 2016

    1. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Kohaldamisala – Kinnisvaratagatise leping või käendusleping, mille on krediidiasutusega sõlminud füüsilised isikud, kes toimisid eesmärkidel, mis ei ole seotud nende kutsetegevusega, ja kellel puudub funktsionaalne seos äriühinguga, kelle kohustusi nad tagavad – Hõlmamine

      (Nõukogu direktiiv 93/13, põhjendus 10 ja artikli 1 lõige 1 ja artikli 2 punktid b ja c)

    2. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Tarbija mõiste – Füüsiline isik, kes sõlmib krediidiasutusega tagatis- või käenduslepingu, et tagada äriühingu lepingulisi kohustusi selle krediidiasutuse ees – Hõlmamine

      (Nõukogu direktiiv 93/13, põhjendus 10 ja artikli 2 punkt b)

    1.  Direktiivi 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 1 lõiget 1 ja artikli 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et see direktiiv on kohaldatav kinnisvaratagatise lepingule, mis on sõlmitud füüsiliste isikute ja krediidiasutuse vahel nende kohustuste tagamiseks, mis äriühingul on krediidilepingust tulenevalt selle krediidiasutuse ees, kui need füüsilised isikud tegutsesid eesmärkidel, mis ei ole seotud nende kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega, ja kui neil puudub selle äriühinguga funktsionaalne seos; seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

      Direktiivi 93/13 põhjenduse 10 kohaselt tuleks ühtseid õigusnorme ebaõiglaste tingimuste kohta kohaldada „kõigi lepingute“ suhtes, mis on sõlmitud sama direktiivi artikli 2 punktides b ja c määratletud müüjate või teenuste osutajate ning tarbijate vahel. Seega ei ole lepingu ese – välja arvatud direktiivis loetletud erandid – selle direktiivi kohaldamisala kindlaksmääramisel oluline. Niisiis määratleb direktiiv 93/13 oma kohaldamisalasse kuuluvad lepingud viitega lepingupartnerite omadustele – sellele, kas nad tegutsevad oma kaubandus-, majandus- või kutsetegevuses või mitte.

      (vt punktid 26–28, 40 ja resolutsioon)

    2.  Tarbija mõiste direktiivi 93/13 (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) artikli 2 punkti b mõttes on oma olemuselt objektiivne ja seda tuleb hinnata lähtuvalt funktsionaalsuse kriteeriumist, mis seisneb selle hindamises, kas kõnealune lepinguline suhe asub väljaspool kutsealast tegevust. Liikmesriigi kohus, kes lahendab vaidlust seoses lepinguga, mis võib kuuluda selle direktiivi kohaldamisalasse, on kohustatud kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid ja tõendeid arvesse võttes kontrollima, kas asjaomast lepingupoolt saab kvalifitseerida tarbijaks selle direktiivi tähenduses.

      Mis puudutab küsimust, kas füüsilist isikut, kes võtab endale kohustuse tagada neid äriühingu kohustusi, mis sellel äriühingul on krediidilepingust tulenevalt panga ees, võib käsitada tarbijana, siis tuleb märkida, et selline tagatis‑ või käendusleping – isegi kui seda saab kirjeldada selle lepingu eseme põhjal kui aktsessoorset lepingut selle põhilepingu suhtes, mille alusel on tekkinud võlg, mida ta tagab – on lepingupoolte seisukohalt eraldiseisev leping, kuna see on sõlmitud teiste isikute vahel kui põhilepingu pooled. Seega tuleb tagatis‑ või käenduslepingu poolte endi põhjal hinnata, millises staatuses nad tegutsesid. Järelikult tuleb liikmesriigi kohtul kindlaks teha, kas see füüsiline isik toimis eesmärkidel, mis on seotud tema kutsetegevusega, või funktsionaalsete sidemete tõttu, mis tal selle äriühinguga, mille kohustusi ta tagab, on, nagu selle juhtimine või oluline osalus äriühingu kapitalis, või kas tema tegutsemise põhjus on eraeluline.

      (vt punktid 31–34)

    Top