Kohtuasi C-584/15

Glencore Céréales France

versus

Établissement national des produits de l’agriculture ja de la mer (FranceAgriMer)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal administratif de Melun)

Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 – Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – Artikkel 3 – Määrus (EMÜ) nr 3665/87 – Artikkel 11 – Põhjendamatult makstud eksporditoetuse sissenõudmine – Määrus (EMÜ) nr 3002/92 – Artikkel 5a – Põhjendamatult vabastatud tagatis – Võlgnetav intress – Aegumistähtaeg – Tähtaja algus – Tähtaja katkemine – Maksimaalne tähtaeg – Pikem tähtaeg – Kohaldatavus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 2. märtsi 2017. aasta otsus

1. Euroopa Liidu omavahendid–Määrus liidu finantshuvide kaitse kohta–Eeskirjade eiramise menetlemine–Aegumistähtaeg–Kohaldatavus põhjendamatult saadud summadelt intressi sissenõudmisele

   (Nõukogu määrus nr 2988/95, artikli 3 lõige 1, artikli 4 lõiked 1 ja 2; komisjoni määrus nr 3665/87, muudetud määrusega nr 495/97, artikli 11 lõige 3, ja määrus nr 3002/92, muudetud määrusega nr 770/96, artikkel 5 a)

2. Euroopa Liidu omavahendid–Määrus liidu finantshuvide kaitse kohta–Jätkuv või korduv eeskirjade eiramine–Mõiste–Asjaolu, et ettevõtja on võlgnik põhjendamatult saadud summadelt nõutava intressi osas–Välistamine

   (Nõukogu määrus nr 2988/95, artikli 1 lõige 2; komisjoni määrus nr 3665/87, muudetud määrusega nr 495/97, artikli 11 lõige 3, ja määrus nr 3002/92, muudetud määrusega nr 770/96, artikkel 5 a)

3. Euroopa Liidu omavahendid–Määrus liidu finantshuvide kaitse kohta–Eeskirjade eiramise menetlemine–Aegumistähtaeg–Kohaldatavus põhjendamatult saadud summadelt intressi sissenõudmisele–Tähtaja algus–Eeskirjade eiramise toimepanemise kuupäev

   (Nõukogu määrus nr 2988/95, artikli 1 lõige 2, artikli 3 lõike 1 esimene lõik)

4. Euroopa Liidu omavahendid–Määrus liidu finantshuvide kaitse kohta–Eeskirjade eiramise menetlemine–Aegumistähtaeg–Maksimaalne tähtaeg–Kohaldatavus põhjendamatult saadud summadelt intressi sissenõudmisele–Pädev asutus ei ole teinud nende nõuete sissenõudmise otsust kehtiva tähtaja jooksul vaatamata sellele, et ta on selle tähtaja jooksul nõudnud põhjendamatult saadud summade tagasimaksmist–Aegumine

   (Nõukogu määrus nr 2988/95, artikli 3 lõike 1 neljas lõik ja artikli 6 lõige 1)

5. Euroopa Liidu omavahendid–Määrus liidu finantshuvide kaitse kohta–Eeskirjade eiramise menetlemine–Aegumistähtaeg–Pikemate siseriiklike aegumistähtaegade kohaldatavus–Tingimus–Õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimine–Viieaastane tähtaeg–Lubatavus

   (Nõukogu määrus nr 2988/95, artikli 3 lõiked 1 ja 3)

1.  Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud aegumistähtaeg on kohaldatav niisuguste intressinõuete sissenõudmise suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mida võlgnetakse komisjoni 27. novembri 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 3665/87, milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (muudetud komisjoni 18. märtsi 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 495/97), artikli 11 lõike 3 alusel ja komisjoni 16. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3002/92, millega kehtestatakse üksikasjalikud ühiseeskirjad sekkumisvarust pärit toodete kasutamise ja/või sihtkoha kontrollimiseks (muudetud komisjoni 26. aprilli 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 770/96) artikli 5a alusel.

   Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et põhikohtuasjas kõnealused sissenõudekorraldused, mille andis välja pädev haldusasutus Glencore’i poolt põhjendamatult saadud toetuste ja summade tagasisaamiseks seetõttu, et Glencore eiras eeskirju, võeti vastu määruse nr 3665/87 artikli 11 lõike 3 alusel (õlleodraga seoses) ja määruse nr 3002/92 artikli 5a alusel (sekkumisvarudest pärit pehme nisuga seoses). Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub veel, et sissenõudekorraldus, millega lisaks kõnealuste toetuste ja summade tagastamisele nõuti intressi maksmist, võeti samuti vastu eelmainitud sätete alusel. Siinkohal tuleb märkida, et nendes sätetes on otsesõnu ette nähtud, et asjaomase ettevõtja poolt põhjendamatult saadud toetuste ja summade tagasimaksmisel lisandub intress, mida arvutatakse toetuste ja summade alusel lähtuvalt nende saamise ja tagasimaksmise vahelisest ajast. Määruse nr 3002/92 artikli 5a lõike 1 teises lõigus on täpsustatud, et kui pädev asutus võtab vastu nii arvutatud summa, loetakse see asjaomase ettevõtja poolt põhjendamatult saadud majandusliku kasu sissenõudmiseks. Nii tuleb põhikohtuasjas kõnealuseid sissenõudekorraldusi käsitada nii põhinõude kui ka intressi puhul „haldusmeetmetena“ määruse nr 2988/95 artikli 4 lõigete 1 ja 2 tähenduses, kuna kõik need sissenõudekorraldused koos kujutavad endast ettevõtjalt niisuguse soodustuse äravõtmist, mille ta on saanud põhjendamatult. Selle alusel tuleb teha järeldus, et nimetatud määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud aegumistähtaeg kuulub kohaldamisele niisuguste asjaolude suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

   (vt punktid 28–31, 33 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et see, kui ettevõtja on võlgnik niisuguste intressinõuete puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei kujuta endast „jätkuvat või korduvat eeskirjade eiramist“ kõnealuse sätte tähenduses. Niisuguseid nõudeid tuleb käsitada määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 1 tähenduses ühe ja sama rikkumise tagajärjena, nagu rikkumine, millega kaasneb põhinõudeks olevate, põhjendamatult saadud toetuste ja summade sissenõudmine.

   Tuleb meeles pidada, et eeskirjade eiramise toimepanek määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses eeldab seega kahe tingimuse kumulatiivset täidetust, see tähendab liidu õigusnormi rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu ja liidu eelarve kahjustamist või võimalikku kahjustamist (vt selle kohta kohtuotsus, 6.10.2015, Firma Ernst Kollmer Fleischimport und -export, C‑59/14, EU:C:2015:660, punkt 24). Liidu õiguse rikkumise esinemise tingimuse kohta ilmneb määruse nr 3665/87 artikli 11 lõikest 3 ja määruse nr 3002/92 artiklist 5a, et üks ja seesama liidu õigusnormi rikkumine toob kaasa rikkumise tõttu põhjendamatult saadud summade sissenõudmise ja nende summade alusel lisaks tekkiva intressi nõudmise, mis mõlemad koos on osa asjaomase ettevõtja poolt põhjendamatult saadud majandusliku kasu sissenõudmisest. Liidu eelarve kahjustamise või võimaliku kahjustamise tingimuse kohta tuleb märkida, et nagu sisuliselt leidis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 51 ja 60, kujutab määruse nr 3665/87 artikli 11 lõikes 3 ja määruse nr 3002/92 artiklis 5a sätestatud intress endast tasandusintressi, mille eesmärk on peegeldada „kahju“ ajakohastatud väärtust määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses alates eeskirjade eiramise kuupäevast asjaomase ettevõtja poolt tegeliku summa tagasimaksmiseni.

   Vastupidi Prantsuse valitsuse väidetule järeldub sellest, et määruste nr 3665/87 ja nr 3002/92 sätete rikkumine määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses on aluseks asjaomase ettevõtja poolt põhjendamatult saadud majandusliku kasu sissenõudmisele, mis määruse nr 3665/87 artikli 11 lõike 3 ja määruse nr 3002/92 artikli 5a kohaselt koosneb ettevõtja poolt põhjendamatult saadud toetustest ja summadest, millele lisandub neis artiklites ette nähtud intress.

   (vt punktid 38–42 ja resolutsiooni punkt 2)

3.  Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et menetluste algatamisel, mille tulemusena võidakse võtta haldusmeetmed, millega toimub niisuguste intressinõuete sissenõudmine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud aegumistähtaja alguskuupäevaks lugeda kuupäeva, mil toimus põhjendamatult saadud toetuste ja summade, mille alusel intress arvutatakse, sissenõudmise aluseks olnud eeskirjade eiramine, see tähendab eeskirjade eiramisel määrava tähtsusega kuupäeva, kas siis tegevuse või tegevusetuse aset leidmise kuupäeva või viimases järjekorras kahju tekkimise kuupäeva.

   Igal juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kes teab tervikuna kõiki põhikohtuasja asjaolusid, kohustus kindlaks teha, kas käesoleval juhul oli asjaomane soodustus lõplikult antud enne liidu õiguse rikkumises seisneva tegevuse või tegevusetuse aset leidmist. Kui see on nii, siis hakkab aegumistähtaeg intressinõuete sissenõudmise menetluste algatamiseks kulgema alates sellest tegevusest või tegevusetusest. Kui aga selgub hoopis, et soodustus anti pärast tegevuse või tegevusetuse aset leidmist, vastab dies a quo soodustuse andmise kuupäevale ja seega päevale, mis vastab intressi arvutamise alguskuupäevale.

   (vt punktid 50, 51 ja resolutsiooni punkt 3)

4.  Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et menetluste algatamisel, mille tulemusena võidakse võtta haldusmeetmed, millega toimub niisuguste intressinõuete sissenõudmine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, aegub asi lõplikult päeval, mil lõpeb määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud tähtaeg, juhul kui pädev asutus on selle tähtaja jooksul nõudnud küll põhjendamatult makstud toetuste või summade tagasimaksmist, kuid ei ole samas teinud ühtegi otsust intressi kohta.

   Niisiis, kui välja arvata haldusmenetluse peatamine määruse nr 2988/95 artikli 6 lõike 1 kohaselt, ei katkesta pädeva asutuse poolt juurdluse või kohtumenetluse algatamine, millest on kõnealusele isikule määruse artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu alusel teatatud, selle määruse artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud tähtaja kulgemist (vt selle kohta kohtuotsus, 11.6.2015, Pfeifer & Langen, C‑52/14, EU:C:2015:381, punkt 72). Eelneva alusel tuleb asuda seisukohale, et niisuguste eeskirjade eiramiste puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on pädev asutus kohustatud võtma haldusmeetmeid, millega nõutakse sisse põhjendamatult saadud majanduslik kasu, vähemalt määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul. Seega niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus pädev asutus nõudis kõigepealt põhinõuete tagasimaksmist enne seda, kui ta nõudis teisena intressi tagasimaksmist – isegi eeldades, et intressi suhtes tehti aegumistähtaega katkestavaid toiminguid –, on ta kohustatud intressi tagasimaksmise kohta võtma otsuse vastu määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul.

   (vt punktid 56, 57, 59, 61 ja resolutsiooni punkt 4)

5.  Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi õiguses sätestatud aegumistähtaeg, mis on pikem määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud tähtajast, võib olla kohaldatav nõuete sissenõudmisele niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kui nõuded tekkisid enne selle tähtaja kehtima hakkamist ega olnud viimati nimetatud sätte kohaldamise ajaks veel aegunud.

   Nagu nähtub lisaks käesoleva kohtuotsuse punktist 64, säilib liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusõigus pikemate aegumistähtaegade kehtestamisel; liikmesriigid peavad aga siiski järgima liidu õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Õiguskindluse põhimõtte kohta nähtub Euroopa Kohtu praktikast karistusõiguse valdkonnas, et põhimõtteliselt on liikmesriikidel lubatud pikendada aegumistähtaegu juhul, kui etteheidetavad teod ei ole veel aegunud (vt selle kohta kohtuotsus, 8.9.2015, Taricco jt, C‑105/14, EU:C:2015:555, punkt 57). Proportsionaalsuse põhimõtte kohta tuleb märkida, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 3 ette nähtud pikema siseriikliku aegumistähtaja kohaldamine eeskirjade eiramise menetlemiseks selle määruse tähenduses ei tohi minna ilmselgelt kaugemale sellest, mis on liidu finantshuvide kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta kohtuotsus, 17.9.2014, Cruz & Companhia, C‑341/13, EU:C:2014:2230, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Tsiviilseadustiku artiklis 2224 (seadusest nr 2008‑561 tulenevas redaktsioonis) ette nähtud viieaastase aegumistähtaja kohta tuleb märkida, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 sätestatud tähtajast on see pikem üksnes aasta võrra. Seega ei lähe niisugune tähtaeg kaugemale sellest, mis on liikmesriigi ametiasutustel vajalik nende eeskirjade eiramise menetlemiseks, mis tekitavad kahju liidu eelarvele, ja järgib proportsionaalsuse nõuet.

   (vt punktid 72–74, 76 ja resolutsiooni punkt 5)