Kohtuasi C-460/15

Schaefer Kalk GmbH & Co. KG

versus

Saksamaa Liitvabariik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Berlin)

Eelotsusetaotlus – Keskkond – Euroopa Liidus heitkogustega kauplemise süsteem – Direktiiv 2003/87/EÜ – Seirekava – Määrus (EL) nr 601/2012 – Artikli 49 lõige 1 ja IV lisa punkt 10 – Käitise heitkoguse arvutamine – Üle kantud süsinikdioksiidi (CO2) lahutamine – Sadestatud kaltsiumkarbonaadi tootmises kasutatud CO2 välistamine – Välistamise kehtivus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (esimene koda) 19. jaanuari 2017. aasta otsus

1. Keskkond–Õhusaaste–Direktiiv 2003/87–Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem–Määrus nr 601/2012–Nende heitkoguste seire ja aruandlus–Mõiste „heitkogus“–Süsinikdioksiidi, mis on sadestatud kaltsiumkarbonaadi tootmiseks teisele käitisele üle kantud käitisest, mille suhtes on kohaldatav kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteem, kaasaarvamine–Lubamatus–Määruse kehtetus direktiivi seisukohast

   (Komisjoni määrus nr 601/2012, artikli 49 lõike 1 teine lause ja IV lisa punkt 10; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, muudetud direktiiviga 2009/29, artikli 3 punkt b, artikli 12 lõige 3a ja artikli 14 lõige 1)

2. Keskkond–Õhusaaste–Direktiiv 2003/87–Eesmärk–Kasvuhoonegaaside heite vähendamine–Direktiivis kindlaks määratud alleesmärkide järgimine–Siseturu terviklikkuse ja konkurentsi toimimise tingimuste säilitamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, muudetud direktiiviga 2009/29, põhjendus 5 ja artikkel 1)

1.  Komisjoni 21. juuni 2012. aasta määruse (EL) nr 601/2012 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohase kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse kohta artikli 49 lõike 1 teise lause ja IV lisa punkti 10 alapunkti B sätted on kehtetud osas, milles nende kohaselt kuulub lubja põletamise käitise heitkoguse hulka süstemaatiliselt süsinikdioksiid (CO2), mis on sadestatud kaltsiumkarbonaadi tootmiseks üle kantud teisele käitisele, olenemata sellest, kas süsinikdioksiidi atmosfääri eraldub või mitte.

   Kooskõlas direktiivi 2003/87 artiklis 1 sätestatuga seisneb heitkogustega kauplemise süsteemi majanduslik loogika selles, et kindlaksmääratud keskkonnatulemuse saavutamiseks vajaliku kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseni jõutaks vähima võimaliku kuluga. Süsteemi eesmärk on, eeskätt eraldatud lubatud heitkoguse ühikute müüki võimaldades, soodustada iga süsteemiosalise puhul talle esialgu eraldatud ühikutest madalama kasvuhoonegaaside heitkoguse atmosfääri paiskamist, et ülejäägi saaks võõrandada teisele osalisele, kelle heitkogus ületab talle eraldatud ühikuid (vt eelkõige kohtuotsused, 16.12.2008, Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 32, ja 7.4.2016, Holcim (Romania) vs. komisjon, C‑556/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:207, punktid 64 ja 65).

   Seega on direktiiviga 2003/87 rajatud süsteemi üks alustalasid käitajate kohustus tagastada enne käimasoleva aasta 30. aprilli eelnenud kalendriaastal nende koguheitele vastav hulk kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikuid, mis seejärel kehtetuks tunnistatakse (kohtuotsus, 29.4.2015, Nordzucker, C‑148/14, EU:C:2015:287, punkt 29). Direktiiviga 2003/87 loodud süsteemi heaks toimimiseks on seega otsustava tähtsusega teha kindlaks need heitkogused, mida käitajad peavad sellega seoses arvesse võtma.

   Direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti b kohaselt on „heitkogus“ direktiivi tähenduses käitise allikatest pärinevate kasvuhoonegaaside heide atmosfääri. Kõnealuse sätte sõnastusest nähtub, et heitkogus selle sätte tähenduses eeldab kasvuhoonegaasi heitmist atmosfääri.

   Tõepoolest on nii, et direktiivi 2003/87 artikli 12 lõige 3a näeb ette, et teatud tingimustel ei teki lubatud heitkoguse ühikute tagastamise kohustust seoses heitkogustega, mis on kogutud ja transporditud püsivaks geoloogiliseks säilitamiseks käitises, millel on selleks kehtiv luba vastavalt direktiivile 2009/31. Vastupidi komisjoni esitatud argumentidele ei tähenda see aga, et liidu seadusandja leidis, et käitajad on tagastamise kohustusest vabastatud üksnes püsiva geoloogilise säilitamise korral.

   Erinevalt nimelt määruse nr 601/2012 artikli 49 lõike 1 viimasest lõigust, mis näeb ette, et käitisest süsinikdioksiidi ühegi muu ülekandmise korral käitise heitkogusest süsinikdioksiidi lahutamist ei lubata, ei sisalda direktiivi 2003/87 artikli 12 lõige 3a analoogset sätet.

   Viimati nimetatud sätte, mis peab tegelikult silmas ainult spetsiifilist olukorda ja mille eesmärk on soodustada kasvuhoonegaaside säilitamist, eesmärk ega tagajärg ei ole muuta määratlust „heitkogus“ direktiivi 2003/87 artikli 3 tähenduses, samuti ei ole järelikult selle sätte eesmärk muuta selle direktiivi kohaldamisala, mis on kindlaks määratud direktiivi artikli 2 lõikes 1.

   Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus lubja tootmise käitises tootmise tulemusel tekkinud süsinikdioksiid kantakse üle sadestatud kaltsiumkarbonaati tootvale käitisele, näib aga, et määruse nr 601/2012 artikli 49 lõike 1 teise lause ja IV lisa punkti 10 alapunkti B kohaselt käsitatakse kogu üle kantud süsinikdioksiidi – olenemata sellest, kas osa sellest süsinikdioksiidist eraldub selle transportimisel või lekke tõttu, nt tootmise käigus, atmosfääri või mitte – selle lubja tootmise käitise heiteks, kus süsinikdioksiid tootmise tulemusel tekkis, isegi kui ülekandmisel ei pruugi atmosfääri süsinikdioksiidi sattuda. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 41, loovad need sätted kummutamatu presumptsiooni, et kogu ülekantav süsinikdioksiid satub atmosfääri.

   Need sätted viivad seega tõdemuseni, et sellistel tingimustel üle kantud süsinikdioksiid kuulub direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti b tähenduses mõiste „heitkogus“ alla, kuigi seda iga kord atmosfääri ei satu. Seega laiendas komisjon määruse nr 601/2012 artikli 49 lõike 1 teise lause ja IV lisa punkti 10 alapunktiga B selle mõiste kohaldamisala.

   Peale selle ei või asjassepuutuvad käitajad selle eelduse tõttu lahutada ühelgi juhul nende lubja tootmise käitise koguheitest süsinikdioksiidi kogust, mille nad on üle kandnud sadestatud kaltsiumkarbonaadi tootmiseks, kuigi see süsinikdioksiid iga kord atmosfääri ei eraldu. Selline võimatus tähendab, et lubatud heitkoguse ühikud tuleb tagastada kogu sadestatud kaltsiumkarbonaadi tootmiseks üle kantud süsinikdioksiidi eest ja neid ei saa enam ülemäärastena müüa, millega seatakse kahtluse alla heitkogustega kauplemise süsteem olukorras, mis ometi vastab direktiivi 2003/87 lõppeesmärgile kaitsta keskkonda kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise läbi (seoses direktiivi 2003/87 eesmärgiga vt kohtuotsus, 16.12.2008, Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 31).

   Kõigest eeltoodust tuleneb, et kuivõrd komisjon muutis määruse nr 601/2012 artikli 49 lõike 1 teist lauset ja IV lisa punkti 10 alapunkti B vastu võttes direktiivi 2003/87 olulist osa, siis ületas ta selle direktiivi artikli 14 lõikega 1 kindlaks määratud piire.

   (vt punktid 31–38, 41–43, 50, 51 ja resolutsioon)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 30, 49)