Kohtuasi C‑455/15 PPU

P

versus

Q

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Varbergs tingsrätt)

„Eelotsusetaotlus — Eelotsuse kiirmenetlus — Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus (EÜ) nr 2201/2003 — Artikli 23 punkt a — Vanemlikku vastutust puudutavate otsuste tunnustamata jätmise põhjused — Avalik kord”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 19. novembri 2015. aasta otsus

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus nr 2201/2003 — Tunnustamine ja täitmine — Keeldumise alused — Selle riigi, kus kohtuotsuse täitmist taotletakse, avaliku korra rikkumine — Tingimused — Kohtuotsuse täitmisele pööramise taotluse saanud kohtu hinnang — Piirid — Kontroll Euroopa Kohtus

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 23 punkt a)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus nr 2201/2003 — Tunnustamine ja täitmine — Keeld kontrollida otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevust — Kohaldamisala

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artiklid 15 ja 24)

3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus nr 2201/2003 — Tunnustamine ja täitmine — Keeldumise alused — Selle riigi, kus kohtuotsuse täitmist taotletakse, avaliku korra rikkumine — Tingimused — Sellise õigusnormi, mida lapse huve silmas pidades loetakse liikmesriigi õiguskorras ülioluliseks, või selles õiguskorras põhiõigusena tunnustatud õiguse ilmselge rikkumine

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 23 punkt a)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 35–40)

2.  Määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikkel 24 keelab otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevuse igasuguse kontrollimise ja täpsustab isegi konkreetselt, et sama määruse artikli 23 punkti a ei saa kasutada sellise kontrolli läbiviimiseks. Tõsi, nimetatud artikkel 24 viitab ainult selle määruse artiklitele 3–14, mitte nimetatud määruse artiklile 15. Viimati nimetatud artikkel, mis on toodud selle määruse II peatükis „Kohtualluvus”, täiendab nimetatud peatüki artiklites 8–14 esitatud kohtualluvuse norme koostöömehhanismiga, mis võimaldab liikmesriigi kohtul, kes on ühe selle kohtualluvuse normi alusel pädev asja arutama, saatma asja erandkorras teise liikmesriigi kohtule, kellel on paremad võimalused asja arutamiseks. Nimetatud määruse artikli 15 väidetav rikkumine liikmesriigi kohtu poolt ei võimalda seega teise liikmesriigi kohtul kontrollida selle esimesena nimetatud kohtu pädevust, hoolimata sellest asjaolust, et sama määruse artiklis 24 osutatud keeld ei viita sõnaselgelt sellele artiklile 15.

   (vt punktid 42–45)

3.  Määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikli 23 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et juhul kui ei ole ilmselgelt rikutud sellist õigusnormi, mida lapse huve silmas pidades loetakse liikmesriigi õiguskorras ülioluliseks, või selles õiguskorras põhiõigusena tunnustatud õigusi, ei luba see säte selle liikmesriigi kohtul, kes leiab, et ta on pädev tegema otsust lapse hooldusõiguse küsimuses, keelduda tunnustamast teise liikmesriigi kohtu otsust selle lapse hooldusõiguse kohta.

   (vt punkt 53 ja resolutsioon)