Kohtuasi C‑448/15

Belgische Staat

versus

Wereldhave Belgium Comm. VA jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Brussel)

Eelotsusetaotlus – Eri liikmesriikides asuvad ema- ja tütarettevõtjad – Kohaldatav ühine maksusüsteem – Ettevõtte tulumaks – Direktiiv 90/435/EMÜ – Kohaldamisala – Artikli 2 punkt c – Ilma valiku- või vabastamisvõimaluseta maksustamisele kuuluv ettevõtja – Maksustamine nullmääraga

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 8. märtsi 2017. aasta otsus

Õigusaktide ühtlustamine – Eri liikmesriikide emaettevõtjate ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatav ühine maksustamissüsteem – Direktiiv 90/435 – Tütarettevõtja poolt emaettevõtjale jaotatavalt kasumilt tütarettevõtja liikmesriigis maksu kinni pidamata jätmine – Vallasvaratulult kinnipeetava maksu sissenõudmine filiaali poolt teises liikmesriigis asuvale ja seal teatavatel tingimustel nullmääraga maksustatud ühisinvesteerimisettevõtjale makstud dividendidelt – Lubatavus – Tingimus – Ühisinvesteerimisettevõtja, kes ei ole liikmesriigi äriühing

(Nõukogu direktiiv 90/435, artikli 2 punkt c ja artikli 5 lõige 1)

Nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiivi 90/435/EMÜ eri liikmesriikide emaettevõtjate ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt selles liikmesriigis asuva tütarettevõtja poolt teises liikmesriigis asuvale fiskaalsele ühisinvesteerimisettevõtjale, kes on maksustatud juriidilise isiku tulumaksu nullmääraga tingimusel, et tema kasum jaotatakse täies ulatuses osanikele, makstud dividendidelt tuleb tasuda vallasvaratulult kinnipeetav maks, kuna tema puhul ei ole tegemist „liikmesriigi äriühinguga“ selle direktiivi tähenduses.

Seoses sellega tuleb märkida, et direktiivi 90/435 artikli 2 punkt c näeb ette positiivse kvalifitseerimiskriteeriumi, st ettevõtja peab olema maksustatud kõnealuse maksuga, ja negatiivse kriteeriumi, st ettevõtjal peab selle maksu osas puuduma valiku- ja vabastamisvõimalus. See, et on ette nähtud need kaks kriteeriumit – nii positiivne kui negatiivne –, ajendab tegema järeldust, et asjaomase direktiivi artikli 2 punktis c ette nähtud tingimus mitte üksnes ei eelda ettevõtja kuulumist asjaomase maksu kohaldamisalasse, vaid selle eemärk on välistada ka olukorrad, kus vaatamata sellele, et ettevõtja kuulub selle maksuga maksustamisele, ei tule tal tegelikult seda maksu tasuda. Kuigi formaalselt ei ole ettevõtja, kes on maksustatud selle maksu nullmääraga tingimusel, et tema kasum jaotatakse täies ulatuses tema osanikele, sellest maksust vabastatud, on tema puhul praktikas tegemist olukorraga, mille välistamine on direktiivi 90/435 artikli 2 punktis c ette nähtud tingimuse eesmärk, nimelt olukorraga, kus tal selle maksu tasumise kohustust ei ole. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 43 ja 44 märkis, on siseriiklikes õigusnormides oleva sätte, mille alusel konkreetne ettevõtjate kategooria võib teatavatel tingimustel olla maksustatud nullmääraga, tulemuseks tegelikult see, et neid ettevõtjaid selle maksuga ei maksustata (vt ka kohtuotsus, 20.5.2008, Orange European Smallcap Fund, C‑194/06, EU:C:2008:289, punktid 33 ja 34).

(vt punktid 31–34, 43 ja resolutsioon)