Kohtuasi C‑356/15

Euroopa Komisjon

versus

Belgia Kuningriik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Sotsiaalkindlustus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artikkel 11, artikkel 12 ja artikli 76 lõige 6 – Määrus (EÜ) nr 987/2009 – Artikkel 5 – Töötaja lähetamine – Kindlustatus sotsiaalkindlustusskeemis – Pettustevastane võitlus – Tõend A1 – Töökohaliikmesriigi poolt tunnustamisest keeldumine pettuse või õiguste kuritarvitamise korral

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 11. juuli 2018. aasta otsus

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Kohustuste rikkumise tõendamine – Komisjoni tõendamiskoormis – Eeldused – Lubamatus – Kohustuse rikkumist tõendavate asjaolude esitamine

   (ELTL artikkel 258)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Hagimenetluse algatusdokument – Etteheidete ja väidete esitamine – Vorminõuded – Nõuete üheselt mõistetav sõnastus

   (ELTL artikkel 258; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 120 punkt c)

3. Sotsiaalkindlustus – Võõrtöötajad – Kohaldatavad õigusaktid – Töötajad, kes on lähetatud muusse kui tööandja asukohajärgsesse liikmesriiki – Asukohaliikmesriigi pädeva asutuse väljastatud tõend A1 – Tõendusjõud teiste liikmesriikide sotsiaalkindlustusasutuste suhtes – Piirid – Kohustus uuesti hinnata, kui teise liikmesriigi asutus väljendab kahtlusi – Üksmeelele mittejõudmisel lepitusmenetlus sotsiaalkindlustuse halduskomisjonis – Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus lepitamatuse korral

   (ELL artikli 4 lõige 3; ELTL artikkel 259; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 12 lõige 1, ning määrus nr 987/2009, artikli 5 lõige 1)

4. Sotsiaalkindlustus – Võõrtöötajad – Kohaldatavad õigusaktid – Töötajad, kes on lähetatud muusse kui tööandja asukohajärgsesse liikmesriiki – Asukohaliikmesriigi pädeva asutuse väljastatud tõend A1 – Tõendusjõud teiste liikmesriikide sotsiaalkindlustusasutuste ja kohtute suhtes – Pettusega saadud tõend – Lähetava liikmesriigi kohtu õigus jätta tõend arvesse võtmata – Tingimused – Lähetava liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad selle liikmesriigi asutustel tõendi kehtetuks tunnistada ja kohaldada ühepoolselt lähetatud töötajate suhtes oma riigi sotsiaalkindlustusskeemi – Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 11 lõige 1, artikli 12 lõige 1 ja artikli 76 lõige 6, ning määrus nr 987/2009)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 25 ja 26)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 32–34)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 86, 87 ja 89–92)

4.  Kui esineb viga või lausa ilmselge viga määruse nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, mida on muudetud määrusega nr 465/2012, kohaldamistingimuste hindamisel ja isegi kui ilmneb, et asjassepuutuvate töötajate tegevuse tingimused ei kuulu ilmselgelt selle sätte esemelisse kohaldamisalasse, mille alusel tõend A1 välja anti, tuleb järgida menetlust, mis on ette nähtud eri liikmesriikide asutuste vahel tõendi A1 kehtivust või õigsust puudutavate võimalike erimeelsuste lahendamiseks.

   Kui nõustuda sellega, et liikmesriik, kuhu töötaja on lähetatud, võiks kehtestada õigusnormid, mis annavad selle riigi asutustele õiguse tunnistada tõendi A1 asjaomase liikmesriigi kohtu kaudu ühepoolselt kehtetuks, võib see kahjustada liikmesriikide pädevate asutuste vahelisele lojaalsele koostööle tuginevat süsteemi. Seega niikaua, kuni tõendit A1 ei ole tagasi võetud või kehtetuks tunnistatud, on see selle liikmesriigi õiguskorras, kuhu asjaomased töötajad on lähetatud, üldjuhul kohustuslik ja järelikult liikmesriigi asutustele siduv.

   Järelikult ei ole liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad selle liikmesriigi pädevatel asutustel kohaldada ühepoolselt töötaja suhtes kõnealuse liikmesriigi sotsiaalkindlustusõigusakte, kooskõlas määruse nr 883/2004 artikli 11 lõikes 1 kehtestatud põhimõttega, et töötajate suhtes kohaldatakse ainult ühte sotsiaalkindlustusskeemi, ning õiguskindluse põhimõttega, mis nõuab muu hulgas, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, eelkõige siis, kui need normid võivad üksikisikute ja ettevõtjate jaoks kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi.

   Sellised õigusnormid ei ole kooskõlas ka määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 sätetega, millega on reguleeritud menetlus, mida järgitakse raskuste korral kõnealuste määruste tõlgendamisel ja kohaldamisel, eelkõige juhul, kui liikmesriik, kuhu töötaja on lähetatud, leiab, et määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 kohaldamise tingimused ei ole täidetud.

   Mis puudutab võimalust jätta pettusega saadud tõend A1 arvesse võtmata olukorras, kus selle liikmesriigi asutus, kuhu töötajad on lähetatud, esitab tõendid A1 välja andnud asutusele määruse nr 883/2004 artikli 76 lõikes 6 ette nähtud dialoogi raames konkreetseid asjaolusid, mis lubavad arvata, et need tõendid on saadud pettuse teel, tuleb teisena nimetatud asutusel lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt nende asjaolude alusel uuesti hinnata, kas tõendid anti välja põhjendatult, ning võtta vajaduse korral tõendid tagasi.

   Kui viimati nimetatud asutus mõistliku aja jooksul sellist uut hindamist läbi ei vii, peab saama nendele asjaoludele tugineda kohtumenetluses, mis algatatakse selleks, et selle liikmesriigi kohus, kuhu töötaja lähetati, asjassepuutuvad tõendid tühistaks.

   Eespool nimetatud liikmesriigi õigusnormid nendele tingimustele ei vasta.

   Esiteks ei näe need õigusnormid ette mingit kohustust alustada määrustes nr 803/2004 ja nr 987/2009 sätestatud dialoogi‑ ja lepitusmenetlust. Teiseks ei piirdu asjaomased õigusnormid sellega, et pädevus tuvastada pettuse toimepanemine ja jätta sellest tulenevalt tõend A1 arvesse võtmata, on antud üksnes liikmesriigi kohtule, vaid lisaks on ette nähtud, et liikmesriigi sotsiaalkindlustusasutused ja sotsiaalinspektorid otsustavad väljaspool kohtumenetlust kohaldada lähetatud töötajate suhtes selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusõigusakte.

   (vt punktid 93–96, 100, 101, 104 ja 105)