Kohtuasi C‑327/15

TDC A/S

versus

Teleklagenævnet
ja
Erhvervs- og Vækstministeriet

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Østre Landsret)

Eelotsusetaotlus – Elektroonilised sidevõrgud ja ‑teenused – Direktiiv 2002/22/EÜ – Universaalteenus – Artiklid 12 ja 13 – Universaalteenuse kohustuse kulude arvestamine – Artikkel 32 – Kohustuslike lisateenuste osutamisega seotud kulude kompenseerimine – Vahetu õigusmõju – ELTL artikli 107 lõige 1 ja artikli 108 lõige 3 – Taanis ja Gröönimaal osutatud merehäda ja ‑ohutuse teenus – Siseriiklikud õigusnormid – Kohustuslike lisateenuste osutamisega seotud kulude kompenseerimise nõude esitamine – Kolmekuuline tähtaeg – Võrdväärsuse põhimõte ja tõhususe põhimõte

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 21. detsembri 2016. aasta otsus

1. Õigusaktide ühtlustamine–Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused–Universaalteenus ja kasutajate õigused–Direktiiv 2002/22–Universaalteenuse kohustuse kulude arvestamine ja rahastamine–Kohustuslike lisateenuste osutamisega seotud kulude kompenseerimine–Siseriiklikud õigusnormid, millega välistatakse õigus kompensatsioonile, kui kasum universaalteenuse kohustuse raames osutatud muude teenuste eest on suurem kui kohustuslike lisateenuste osutamisega kaasnenud kahjum –Lubamatus

   (ELTL artikli 106 lõige 2, ELTL artiklid 107 ja 108; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikkel 32)

2. Õigusaktide ühtlustamine–Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused–Universaalteenus ja kasutajate õigused–Direktiiv 2002/22–Universaalteenuse kohustuse kulude arvestamine ja rahastamine–Kohustuslike lisateenuste osutamisega seotud kulude kompenseerimine–Siseriiklikud õigusnormid, millega piiratakse õigust kompensatsioonile kuludega, mis on ettevõtjale ebaõiglane koorem–Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikkel 32)

3. Õigusaktide ühtlustamine–Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused–Universaalteenus ja kasutajate õigused–Direktiiv 2002/22–Universaalteenuse kohustuse kulude arvestamine ja rahastamine–Arvestamine teenuse osutamise kõigi tulude ja kõigi kulude vahe põhjal–Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikli 12 lõike 1 teise lõigu punktid a ja b ning IV lisa A osa teine lõik)

4. Õigusaktide ühtlustamine–Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused–Universaalteenus ja kasutajate õigused–Direktiiv 2002/22–Kohaldamine ülemeremaade ja ‑territooriumide suhtes–Väljajätmine–Mõju kohustuse tõlgendamisele tulenevalt sellest, et ettevõtja osutab universaalteenust nii liikmesriigis kui ka ülemeremaal ja ‑territooriumil–Puudumine

   (ELTL artikkel 114, ELTL artikkel 204 ja II lisa; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikkel 32; nõukogu otsus 2001/822)

5. Õigusaktide ühtlustamine–Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused–Universaalteenus ja kasutajate õigused–Direktiiv 2002/22–Universaalteenuse kohustuse kulude arvestamine ja rahastamine–Kohustuslike lisateenuste osutamisega seotud kulude kompenseerimine–Liikmesriikide võimalus panna selliste teenuste osutamisega seotud kulude kandmise kohustus ettevõtjatele–Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikkel 32)

6. Õigusaktide ühtlustamine–Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused–Universaalteenus ja kasutajate õigused–Direktiiv 2002/22–Universaalteenuse kohustuse kulude arvestamine ja rahastamine–Kompenseerimisnõude esitamine–Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette kolmekuulise tähtaja–Lubatavus–Tingimused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22)

7. Institutsioonide aktid–Direktiivid–Vahetu õigusmõju–Tagajärjed–Võimalus tugineda enne direktiivi nõuetekohast ülevõtmist õigussubjekti vastu siseriiklikele hagi esitamise tähtaega puudutavatele õigusnormidele–Lubatavus–Tingimused

   (ELTL artikli 288 kolmas lõik)

1.  Direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul sätteid ja eelkõige artiklit 32 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette kohustuslike lisateenuste osutamise kompenseerimise mehhanismi, mille alusel ei ole ettevõtjal õigust sellele, et liikmesriik kompenseerib kohustuslike lisateenuste osutamise netokulu juhul, kui äriühingu kasum universaalteenuse kohustuse raames osutatud muude teenuste eest on suurem kui kohustuslike lisateenuste osutamisega kaasnenud kahjum.

   Universaalteenust osutama määratud ettevõtjale maksava võimaliku kompensatsiooni maksmiseks tuleb kõigepealt teha vahet universaalteenuse osutamise netokulude ja direktiivi II peatüki alla mittekuuluvate kohustuslike lisateenuste osutamise netokulude vahel. Seetõttu on direktiivis 2002/22 ette nähtud kompensatsioonimehhanismid, mis on ühelt poolt seotud universaalteenusega ja teiselt poolt kohustuslike lisateenustega, teineteisest sõltumatud, ning seetõttu tuleb kummagi teenuse osas kantud netokulude üle pidada arvet eraldi, et tagada, et universaalteenuse osutamisega seoses teenitud tulu ei võetaks arvesse kohustuslike lisateenuste netokulu arvutamisel ega määrataks viimati nimetatud teenuste osutamise eest makstava kompensatsiooni tasumist. Raamatupidamisarvestuse lahus hoidmise nõue mitte üksnes ei aita kaasa universaalteenuse rahastamise menetluse läbipaistvusele, vaid võimaldab ka tagada, et universaalteenust rahastatakse konkurentsi seisukohast neutraalse vahendi abil. Niisugune nõue tagab direktiivi 2002/22 põhjenduse 18 kohaselt ka selle, et universaalteenuse ja kohustuslike lisateenuste rahastamisel järgitakse liidu riigiabieeskirju. Kompensatsioonid, mida liikmesriigid maksavad ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses üldist majandushuvi pakkuva teenuse nagu universaalteenuse ja kohustusliku lisateenuse osutamise eest, peavad olema kooskõlas nende eeskirjadega, mille liidu seadusandja on ELTL artiklites 107 ja 108 kehtestanud.

   Raamatupidamisarvestuse lahus hoidmise kohustuse järgimine võimaldab vältida seda, et võetakse kaks korda arvesse tulu, mida ettevõtja teenib universaalteenuse osutamisel esiteks universaalteenuse osutamise netokulu arvestamisel ja seetõttu nimetatud alusel kompensatsiooni maksmisel, ja teiseks kohustusliku lisateenuse netokulu arvutamisel ja seetõttu kompensatsiooni arvutamisel, mida makstakse kohustusliku lisateenuse osutamise eest. Selline praktika tähendaks seda, et ettevõtja peab kohustusliku lisateenuse kulu kandma ise, ja see on direktiivi 2002/22 artikli 32 sätetega vastuolus.

   (vt punktid 47–51, 54 ja 56 ning resolutsiooni punkt 1)

2.  Direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on kohustuslikke lisateenuseid osutama määratud ettevõtjal õigus nende teenustega seotud netokulu kompenseerimisele liikmesriigi poolt üksnes siis, kui see netokulu on ettevõtja jaoks ebaõiglaselt koormav.

   Sellised siseriiklikud õigusnormid ei välista, et asjaomane ettevõtja peab kandma kõik nende teenuste kulud või osa nendest kuludest ise. Seetõttu on tingimus, mille kohaselt maksab liikmesriik kohustuslike lisateenuste osutamise netokulude eest kompensatsiooni, kui need kulud on asjaomase ettevõtja jaoks ebaõiglaselt koormavad, direktiivi 2002/22 artikliga 32 vastuolus.

   (vt punktid 62, 63 ja 65 ning resolutsiooni punkt 2)

3.  Direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt tuleneb universaalteenust osutama määratud ettevõtja netokulu kõnealuse teenuse osutamise kõigi tulude ja kõigi kulude vahest, kusjuures nende tulude ja kulude hulka on arvestatud ka tulud ja kulud, mis ettevõtjal oleks tekkinud ka ilma universaalteenuse kohustuseta.

   Direktiivi 2002/22 artikli 12 lõike 1 teise lõigu punktidest a ja b ning direktiivi IV lisa teisest lõigust nähtub, et universaalteenuse osutamise netokulu vastab vahele määratud ettevõtja netokuludes, mis tuleneb sellest, kas ettevõtjal on või ei ole universaalteenuse osutamise kohustusi. Seetõttu ei saa universaalteenuse osutamise netokulu tuleneda vahest selle teenuse osutamisega teenitava kogutulu ja kantava kogukulu vahel.

   (vt punktid 71 ja 72 ning resolutsiooni punkt 3)

4.  Asjaolu, et direktiivi 2002/22 artikli 32 tähenduses kohustuslikku lisateenust osutama määratud ettevõtja pakub nimetatud teenust mitte üksnes Taani territooriumil, vaid ka Gröönimaal, ei avalda nimetatud direktiivi sätete tõlgendusele mõju.

   Gröönimaa on EL toimimise lepingu II lisa ülemeremaade ja ‑territooriumide loetelus nimetatud ning seetõttu kohaldatakse ELTL artikli 204 alusel Gröönimaa suhtes ELTL artiklites 198–203 määratud erikorda nii, nagu näevad ette Gröönimaad käsitlevad erisätted Gröönimaa kohta kehtiva erikorra protokollis (nr 34), mis on lisatud aluslepingutele. Euroopa Liidu ja ülemeremaade ja ‑territooriumide vahelise assotsieerimise erikorra olemasolu tulemus on see, et EL toimimise lepingu üldsätted ehk need, mida selle lepingu neljas osa ei käsitle, ei ole ülemeremaadele ja ‑territooriumidele kohaldatavad, kui see ei ole sõnaselgelt ette nähtud. Kuna direktiivi 2002/22 õiguslik alus on ELTL artikkel 114 ning EL toimimise lepingu neljandas osas ja otsuses 2001/822 ülemeremaade ja ‑territooriumide assotsieerimise kohta Euroopa Ühendusega, mis võeti vastu nimetatud lepingu neljanda osa alusel, ELTL artiklile 114 ei viidata, siis ei ole universaalteenuse direktiivi 2002/22 sätted Gröönimaale kohaldatavad.

   (vt punktid 75–80, 82 ja resolutsiooni punkt 4)

5.  Direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul artiklit 32 tuleb tõlgendada nii, et sellel on vahetu õigusmõju niivõrd, kuivõrd see keelab liikmesriikidel panna kohustusliku lisateenuse osutamisega seotud kõigi kulude või neist osa kandmise kohustuseks ettevõtjale, kes vastutab nende teenuste osutamise eest.

   (vt punkt 87 ja resolutsiooni punkt 5)

6.  Lojaalse koostöö, võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, millega nähakse universaalteenust osutama määratud ettevõtja eelmise majandusaasta kahjumi kompenseerimise nõude esitamise suhtes ette kolmekuuline tähtaeg, mis hakkab kulgema pädevale siseriiklikule ametiasutusele majandusaasta aruande esitamise tähtajast, tingimusel et see tähtaeg ei ole siseriiklikus õiguses analoogse nõude esitamise suhtes ette nähtud tähtajaga võrreldes ebasoodsam ega muuda direktiiviga 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul ettevõtjatele antud õiguste kaitsmist praktikas võimatuks või liiga keeruliseks, mida peab kontrollima siseriiklik kohus.

   Iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks, tuleb analüüsida nii, et arvesse võetakse selle normi asukohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Selleks tuleb vajaduse korral võtta arvesse muu hulgas kaitseõiguste tagamist, õiguskindluse põhimõtet ja menetluse korrakohast kulgemist. Õigust lõpetavate tähtaegade kehtestamine on tõhususe põhimõttega põhimõtteliselt kooskõlas, kuna see kujutab endast nii asjaomast isikut kui ka vastavat haldusorganit kaitsva õiguskindluse aluspõhimõtte kohaldamist. Sellised tähtajad ei muuda liidu õiguskorras antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Samas on liikmesriikide ülesanne kindlaks määrata liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates siseriiklikes õigusnormides kasutatavad tähtajad, võttes arvesse eelkõige vastuvõetavate otsuste olulisust nende adressaatidele, menetluste ja kohaldatavate õigusnormide keerukust, asjassepuutuvate isikute võimalikku arvu ja muid avalikke või erahuvisid, millega tuleb arvestada. Järgides seda tingimust, võivad liikmesriigid vabalt ette näha pikemaid või lühemaid tähtaegu.

   (vt punktid 97, 98 ja 107 ning resolutsiooni punkt 6)

7.  Liidu õigusega ei ole vastuolus, kui siseriiklik ametiasutus tugineb tema suhtes esitatud hagi, mille eraõiguslik isik on selle nõuetekohaselt ülevõtmata direktiivi sätetest talle tulenevate õiguste kaitseks liikmesriigi vastu esitanud, aegumisele, üksnes siis, liikmesriigi ametiasutuste käitumine koostoimes kehtestatud aegumistähtajaga võtab isikult igasuguse võimaluse kaitsta oma õigusi liikmesriigi kohtus.

   (vt punktid 102 ja 104)