(Liidetud kohtuasjad C‑247/15 P, C‑253/15 P ja C‑259/15 P)

Maxcom Ltd jt

versus

Chin Haur Indonesia PT

Apellatsioonkaebus – Dumping – Rakendusmäärus (EL) nr 501/2013 – Indoneesiast, Malaisiast, Sri Lankalt ja Tuneesiast lähetatud jalgrataste import – Hiinast pärit jalgrataste impordi suhtes kehtestatud lõpliku dumpinguvastase tollimaksu laiendamine kõnealusele impordile – Määrus (EÜ) nr 1225/2009 – Artikkel 13 – Meetmetest kõrvalehoidmine – Artikkel 18 – Koostöösoovimatus – Tõend – Kooskõlaliste kaudsete tõendite kogum

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 26. jaanuari 2017. aasta otsus

1. Apellatsioonkaebus–Väited–Asjaolude ja tõendite ebaõige hindamine–Vastuvõetamatus–Asjaolude ja tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus–Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral–Tõendamisel kohaldatavate õigusnormide rikkumine–Vastuvõetavus

   (ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

2. Ühine kaubanduspoliitika–Dumpinguvastane kaitse–Institutsioonide kaalutlusõigus–Kohtulik kontroll–Piirid

3. Ühine kaubanduspoliitika–Dumpinguvastane kaitse–Kõrvalehoidmine–Kõrvalehoidmise kindlaks tegemine–Tõendamiskoormis–Kõrvalehoidmise tuvastamine kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi alusel–Lubatavus

   (Nõukogu määrus nr 1225/2009, artiklid 13 ja 18)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 50 ja 51)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 54)

3.  Määruse nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, artikli 13 lõige 3 kehtestab põhimõtte, mille kohaselt lasub kõrvalehoidmise tõendamise koormis liidu institutsioonidel. Lisaks nähtub nimetatud artikli 13 sõnastusest ja ülesehitusest, et kõrvalehoidmise esinemise tuvastamiseks peavad need institutsioonid läbi viima igakülgse analüüsi, milles käsitletakse kõrvalehoidmise kui terviku uurimisega hõlmatud kolmandaid riike. Seevastu ei ole nad sellise kõrvalehoidmise tõendamiseks kohustatud analüüsima iga üksiku eksportiva tootja olukorda, kuivõrd seda peavad analüüsima need eksportivad tootjad ise selle määruse artikli 13 lõike 4 alusel esitatud taotlustes. Niisiis tuvastavad liidu institutsioonid eelnimetatud määruse artikli 13 lõike 1 kohaselt kõrvalehoidmise esinemise kogu kolmanda riigi osas, samas kui iga eksportiv tootja peab eraldi tõendama, et tema konkreetne olukord õigustab tollimaksust vabastamist selle määruse artikli 13 lõike 4 alusel.

   Mis puutub meetmetest kõrvalehoidmise esinemise puhul nõutavasse tõendatuse tasemesse juhul, kui eksportiv tootja ei ole koostööd teinud piisavalt või ei ole seda teinud üldse, siis ükski viidatud määruse säte ei anna komisjonile kõrvalehoidmist käsitleva uurimise raames pädevust kohustada kaebuses viidatud tootjaid või eksportijaid uurimises osalema või teavet esitama. Seega saab komisjon endale vajaliku teabe hankimisel tugineda vaid huvitatud isikute vabatahtlikule koostööle vajaliku teabe esitamisel. Sel põhjusel nägi liidu seadusandja kõnealuse määruse artikli 18 lõikes 1 ette, et kui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või ei esita vajalikku teavet või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui ka positiivsed esialgsed ja lõplikud järeldused teha kättesaadavate faktide põhjal. Lisaks täpsustab sama määruse artikli 18 lõige 6, et kui puudutatud isik ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt ning kõnealust asjakohast teavet seetõttu ei anta, võib tulemus olla kõnealusele osapoolele vähem soodne kui koostöö tegemise korral.

   Seoses olukorraga, kus eksportivad tootjad üldse koostööd ei tee, on Euroopa Kohus täpsustanud, et eelnimetatud määruse artiklist 18 tulenevalt ei ole liidu seadusandja soovinud sätestada õiguslikku eeldust, et huvitatud või puudutatud isikute koostööst keeldumisest saab otseselt järeldada, et meetmetest hoitakse kõrvale, vabastades liidu institutsioonid nõnda igasugusest tõendamise nõudest. Võttes siiski arvesse võimalust teha olemasolevate andmete põhjal järeldusi, isegi lõplikke, ja kohelda isikut, kes ei tee koostööd või teeb seda üksnes osaliselt, vähem soodsalt kui tema koostöö korral, on täpselt sama ilmne, et liidu institutsioonidel on lubatud järeldada kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumist, et on tegemist kõrvalehoidmisega määruse nr 1225/2009 artikli 13 lõike 1 tähenduses. Mis tahes muu lahendus võiks piirata liidu kaubanduse kaitsemeetmete tõhusust iga kord, kui liidu institutsioonid puutuvad kokku sellega, et kõrvalehoidmist käsitleva uurimise käigus keeldutakse koostööst.

   Kui koostööst keeldub vaid osa eksportivaid tootjaid ja mitte kõik, siis ei takista eelnimetatud määruse artikli 13 lõike 1 sõnastus liidu institutsioonidel tuvastada dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmine kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi alusel, juhul kui koostööst keelduvad või piisavalt koostööd ei tee uurimise käigus sellised eksportivad tootjad, kes esindavad olulist osa asjaomase toote impordist liitu. Lisaks on sellistel asjaoludel kaubanduse kaitsemeetmete tõhususe tagamise vajadusega põhjendatud see, et nimetatud institutsioonidel on õigus tugineda kõnealusele kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumile, selleks et tuvastada kõrvalehoidmine selle sätte tähenduses.

   Ent kuigi liidu institutsioonidel on lubatud tugineda sellisele kaudsete tõendite kogumile, peavad need kaudsed tõendid asjaomase määruse artikli 13 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt kinnitama, et täidetud on selles sättes ette nähtud neli tingimust. Nõnda peab neist tingimustest teise, nimelt et kolmanda riigi ja ühenduse või riigi, kus meetmeid kohaldatakse, üksikute äriühingute ja ühenduse vahelise kaubandusstruktuuri muutus peab tulenema tavast, protsessist või toimingust, millel ei ole piisavat nõuetekohast põhjendust või majanduslikku õigustust peale tollimaksu kehtestamise, puhul kõnealustel institutsioonidel olema tõendeid, mis kinnitavad, et kaubandusstruktuuri muutuse on põhjustanud need tavad, protsessid või toimingud.

   (vt punktid 56, 57, 59–62, 64–67)