Kohtuasi C‑240/15

Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni

versus

Istituto Nazionale di Statistica – ISTAT jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)

„Eelotsusetaotlus — Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused — Direktiiv 2002/21/EÜ — Artikkel 3 — Riigi reguleerivate asutuste erapooletus ja sõltumatus — Direktiiv 2002/20/EÜ — Artikkel 12 — Haldustasud — Avaliku sektori kulude piiramist ja ratsionaliseerimist käsitlevate õigusnormide kohaldamine riigi reguleerivatele asutustele”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 28. juuli 2016. aasta otsus

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Siseriikliku õiguse tõlgendamine – Välistamine

   (ELTL artikkel 267)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Load ja õiguslik raamistik – Direktiivid 2002/20 ja 2002/21 – Riigi reguleerivad asutused – Kohustus täita riigirahandust käsitlevaid liikmesriigi õigusnorme, mis käsitlevad avaliku sektori kulude piiramist ja ratsionaliseerimist – Lubatavus – Tingimused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/20, artikkel 12 ja direktiiv 2002/21, mida on muudetud direktiivi 2009/140 artikliga 3)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 30 ja 31)

2.  Direktiivi 2002/21 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), mida on muudetud direktiiviga 2009/140, artiklit 3 ja direktiivi 2002/20 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, millega kohustatakse siseriiklikku reguleerivat asutust direktiivi 2002/21 tähenduses täitma riigirahandust käsitlevaid liikmesriigi õigusnorme, eelkõige selliseid sätteid, mis käsitlevad avaliku sektori kulude piiramist ja ratsionaliseerimist.

   Nimelt tuleneb direktiivi 2002/21 artikli 3 lõike 3a esimese lõigu teisest lausest, et on õiguspärane, kui riigi parlament kehtestab riigi reguleerivatele asutustele, kes vastutavad turu eelneva reguleerimise või ettevõtjatevaheliste vaidlusküsimuste lahendamise eest, teatud eelarvekontrollireeglid, nende hulgas avaliku sektori kulude ex ante piiramise meetmeid. Selliseid piiramise meetmeid ei saa seega käsitleda riigi reguleerivatele asutustele raamdirektiiviga tagatud sõltumatust ja erapooletust kahjustavatena ja seega ka vastuolus olevatena direktiivi 2002/21 artikliga 3, kuigi võidakse nentida, et nad oma olemuselt takistavad riigi reguleerivaid asutusi täitmast rahuldavalt neile raamdirektiivi ja eridirektiividega määratud ülesandeid, või et nad on vastuolus direktiivis 2002/21 seatud tingimusega, mida liikmesriigid peavad järgima määral, mis tagaks riigi reguleerivatele asutustele raamdirektiivis sätestatud sõltumatuse ja erapooletuse. Seetõttu ei saa riigi reguleeriv asutus, arvestades nende tegevuste täielikku erinevust, õiguspäraselt väita, et direktiiv 2002/21 kohustaks liikmesriike tagama riikide reguleerivatele asutustele samasugust iseseisvust, nagu liidu õigus annab keskpangale.

   (vt punktid 37–39, 43 ja 48 ning resolutsioon)