Kohtuasi C‑155/15

George Karim

versus

Migrationsverket

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kammarrätten i Stockholm – Migrationsöverdomstolen)

„Eelotsusetaotlus — Määrus (EL) nr 604/2013 — Kolmanda riigi kodaniku poolt ühes liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramine — Artikkel 18 — Sellise varjupaigataotleja tagasivõtmine, kelle taotlus on läbivaatamisel — Artikkel 19 — Kohustuste äralangemine — Lahkumine liikmesriikide territooriumilt vähemalt kolmeks kuuks — Uus vastutava liikmesriigi määramise menetlus — Artikkel 27 — Õiguskaitsevahend — Kohtuliku kontrolli ulatus”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 7. juuni 2016

1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Vastutava liikmesriigi kohustus vaadata taotlus läbi rahvusvahelise kaitse taotleja tagasivõtmise korral – Piirid – Kohustuste äralangemine liikmesriigi territooriumilt vähemalt kolmeks kuuks lahkumise korral – Tagajärjed

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, artikli 19 lõige 2)

2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Kaebus varjupaigataotleja suhtes tehtud üleandmisotsuse peale – Võimalus tugineda liikmesriigi kohustuste äralangemist käsitleva normi rikkumisele – Kohtulik kontroll – Ulatus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 4; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 604/2013, põhjendus 19, artikli 19 lõige 2 ja artikli 27 lõige 1)

1.  Määruse nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 19 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et seda sätet ja eelkõige selle teist lõiku tuleb kohaldada sellise kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes pärast ühes liikmesriigis esimese varjupaigataotluse esitamist esitab tõendi, et ta lahkus enne teises liikmesriigis uue varjupaigataotluse esitamist liikmesriikide territooriumilt vähemalt kolmeks kuuks.

   Nimelt on määruse nr 604/2013 artikli 19 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud, et põhimõtteliselt langevad selle määruse artikli 18 lõikest 1 tulenevad varjupaigataotleja vastuvõtmise või tagasivõtmise kohustused ära, kui vastutav liikmesriik suudab varjupaigataotleja tagasivõtmispalve saamise korral tõendada, et asjaomane isik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud vähemalt kolmeks kuuks. Siiski on määruse artikli 19 lõike 2 teises lõigus täpsustatud, et sellise eemalviibimistähtaja järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust. Eeltoodust nähtub, et olukorras, kus kolmanda riigi kodanik lahkub pärast ühes liikmesriigis esimese varjupaigataotluse esitamist ja enne teises liikmesriigis uue varjupaigataotluse esitamist liikmesriikide territooriumilt vähemalt kolmeks kuuks, kohustab määruse artikli 19 lõige 2 liikmesriiki, kus esitati uus varjupaigataotlus, läbi viima selle määruse sätteid järgides uue taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetluse.

   (vt punktid 15–18 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Määruse nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 27 lõiget 1 tuleb koostoimes määruse põhjendusega 19 tõlgendada nii, et varjupaigataotleja võib tema suhtes tehtud üleandmisotsuse vaidlustamisel tugineda sama määruse artikli 19 lõike 2 teises lõigus toodud normi rikkumisele.

   Nimelt annab määruse nr 604/2013 artikli 27 lõige 1 koostoimes määruse põhjendusega 19 varjupaigataotlejale tema suhtes tehtud üleandmisotsuse vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi, millega ta saab eelkõige taotleda selle määruse kohaldamise kontrollimist ja sellega kaasnevalt konkreetse liikmesriigi vastutavaks liikmesriigiks olemist, isegi kui selles liikmesriigis ei esine süsteemseid puudusi varjupaigataotluse läbivaatamise menetluses ega taotlejate vastuvõtutingimustes, mis võivad selles liikmesriigis endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 tähenduses. Ühtlasi määrab määruse artikli 19 lõike 2 teises lõigus toodud norm kindlaks selle menetluse raamistiku juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik lahkub pärast ühes liikmesriigis esimese varjupaigataotluse esitamist ja enne teises liikmesriigis uue varjupaigataotluse esitamist liikmesriikide territooriumilt vähemalt kolmeks kuuks. Nimelt tuleneb viidatud sättest, et sellises olukorras peab liikmesriik, kus esitati uus varjupaigataotlus, läbi viima uue taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetluse. See uus vastutava liikmesriigi määramise menetlus erineb sellest menetlusest, mille viis esialgu läbi esimese varjupaigataotluse saanud liikmesriik ja selle tulemusena võidakse määrata vastutavaks liikmesriigiks määruse nr 604/2013 III peatükis toodud kriteeriumide alusel uus liikmesriik.

   Järelikult, tagamaks et vaidlustatud üleandmisotsus on vastu võetud selles määruses ette nähtud vastutava liikmesriigi määramise menetluse nõuetekohase läbiviimise tulemusena, peab selle üleandmisotsuse peale esitatud kaebust arutav kohus saama hinnata varjupaigataotleja väiteid selle kohta, et rikutud on määruse artikli 19 lõike 2 teises lõigus toodud normi.

   (vt punktid 22–27 ja resolutsiooni punkt 2)