Kohtuasi C‑148/15

Deutsche Parkinson Vereinigung eV

versus

Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs eV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Düsseldorf)

„Eelotsusetaotlus — ELTL artiklid 34 ja 36 — Kaupade vaba liikumine — Siseriiklikud õigusnormid — Inimtervishoius kasutatavad retseptiravimid — Apteegis müümine — Ühtse hinna kehtestamine — Koguseline impordipiirang — Samaväärse toimega meetmed — Põhjendatus — Inimeste elu ja tervise kaitse”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (esimene koda) 19. oktoobri 2016. aasta otsus

1. Kaupade vaba liikumine – Koguselised piirangud – Samaväärse toimega meetmed – Mõiste – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette apteegis müüdavate inimtervishoius kasutatavate retseptiravimite ühtse hinna kehtestamise – Hõlmamine

   (ELTL artikkel 34)

2. Kaupade vaba liikumine – Erandid – Inimeste elu ja tervise kaitse – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette apteegis müüdavate inimtervishoius kasutatavate retseptiravimite ühtse hinna kehtestamise – Meede, mille eesmärk on tagada kindel ja kvaliteetne ravimitega varustamine – Põhjendatus – Puudumine

   (ELTL artikkel 36)

1.  ELTL artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et niisugune liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette apteegis müüdavate inimtervishoius kasutatavate retseptiravimite ühtsete müügihindade fikseerimise, kujutab endast koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meedet selle artikli tähenduses, kui see õigusnorm mõjutab rohkem retseptiravimite müüki teistes liikmesriikides asuvates apteekides kui nende ravimite müüki oma territooriumil asuvates apteekides.

   Nimelt sobivad tavaapteegid postimüügiapteekidest põhimõtteliselt paremini patsientidele oma personali kaudu individuaalset nõu andma ja kindlustama ravimitega varustamise erakorralistel juhtudel. Kuivõrd postimüügiapteegid ei tohi oma teenuste piiratud pakkumise tõttu niisuguseid teenuseid asjakohaselt asendada, siis tuleb järeldada, et hinnakonkurents võib osutuda viimastele olulisemaks konkurentsiparameetriks kui tavaapteekidele, kuna see parameeter on tingimuseks nende võimalusele otse liikmesriigi turule tulla ja sellel turul konkurentsivõimeliseks jääda.

   Sellest tulenevalt ja kuna kodumaise turu eripärasid arvesse võttes on postimüük muudes liikmesriikides asuvatele apteekidele võrreldes selles liikmesriigis asuvate apteekidega kõige olulisem või kohati ainus viis otse sellele turule tulla, siis eespool viidatud liikmesriigi õigusnormid ei mõjuta samal moel kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärinevate ravimite müüki.

   (vt punktid 24, 25 ja 27 ning resolutsiooni punkt 1)

2.  ELTL artiklit 36 tuleb tõlgendada nii, et niisugune liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette apteegis müüdavate inimtervishoius kasutatavate retseptiravimite ühtsete müügihindade fikseerimise, ei või olla õigustatud inimeste elu ja tervise kaitsmiseks selle artikli tähenduses, kuna see õigusnorm ei ole taotletud eesmärkide saavutamiseks sobiv.

   Nimelt, kuigi eesmärk kindlustada kindel ja kvaliteetne ravimitega varustamine kogu riigi territooriumil kuulub põhimõtteliselt ELTL artikli 36 alla, võivad kaupade vaba liikumise taolist asutamislepinguga tagatud põhivabadust piiravad õigusnormid olla õigustatud vaid juhul, kui need on taotletud eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

   Selles osas oleks hindade tõttu suurenev konkurents apteekide vahel kasulik ravimite ühtsele varustamisele, soodustades apteekide asutamist piirkondades, kus apteekide kesine arv võimaldaks küsida kõrgemat hinda.

   Samuti ei ole retseptiravimite hinnakonkurentsil negatiivset mõju tavaapteekide teatavale üldisest huvist kantud tegevusele nagu retsepti alusel ravimite valmistamine või ravimite teatava varu ja valiku hoidmine. Võib hoopis selguda, et postimüügiapteekide tekitatud hinnakonkurentsi tingimustes julgustataks tavaapteeke niisuguseid tegevusi edasi arendama.

   Lõpetuseks võib hinnakonkurents olla patsiendi kasuks, kuna see võimaldab vajaduse korral pakkuda liikmesriigis retseptiravimeid soodsamate hindadega kui need, mida eespool viidatud liikmesriigi õigusnormid on kehtestanud.

   (vt punktid 34, 38, 40, 43 ja 46 ning resolutsiooni punkt 2)