Kohtuasi C‑121/15

Association nationale des opérateurs détaillants en énergie (ANODE)

versus

Premier ministre jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))

„Eelotsusetaotlus — Õigusaktide ühtlustamine — Direktiiv 2009/73/EÜ — Energeetika — Maagaasisektor — Maagaasi lõpptarbijale tarnimise hindade kehtestamine — Reguleeritud tariifid — Takistus — Kooskõla — Hindamiskriteeriumid — Varustuskindluse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgid”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda), 7. september 2016

1. Õigusaktide ühtlustamine – Ühtlustamismeetmed – Maagaasi siseturu ühiseeskirjad – Direktiiv 2009/73 – Avaliku teenuse osutamise kohustuse kehtestamine ettevõtjatele –Maagaasi tarnehindade kindlaksmääramine – Konkurentsivõimelise maagaasituru rajamise takistuse tuvastamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73, artikli 3 lõige 1)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Ühtlustamismeetmed – Maagaasi siseturu ühiseeskirjad – Direktiiv 2009/73 – Avaliku teenuse osutamise kohustuse kehtestamine ettevõtjatele – Maagaasi tarnehindade kindlaksmääramine – Lubatavus – Tingimused – Üldise majandushuvi eesmärgi teenimine – Liikmesriikide kaalutlusõigus – Piirid

   (ELTL artiklid 14 ja 106; EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokoll nr 26; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 36; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73, artikli 3 lõiked 1 ja 2)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Ühtlustamismeetmed – Maagaasi siseturu ühiseeskirjad – Direktiiv 2009/73 – Avaliku teenuse osutamise kohustuse kehtestamine ettevõtjatele – Maagaasi tarnehindade kindlaksmääramine – Lubatavus – Tingimused – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine – Meetme vajalikkus – Hindamiskriteeriumid

   (ELTL artikkel 106; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73, artikli 3 lõige 2)

4. Õigusaktide ühtlustamine – Ühtlustamismeetmed – Maagaasi siseturu ühiseeskirjad – Direktiiv 2009/73 – Avaliku teenuse osutamise kohustuse kehtestamine ettevõtjatele – Maagaasi tarnehindade kindlaksmääramine – Lubatavus – Tingimused – Meetme mittediskrimineerivus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73, artikli 3 lõiked 1 ja 2)

1.  Direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et riigi sekkumine, mis seisneb selles, et mõnda tarnijat – nende hulgas kauaaegne tarnija – kohustatakse pakkuma lõpptarbijale maagaasi tarnimise teenust reguleeritud hindadega, kuid ei takista kõikidel turul tegutsevatel tarnijatel teha konkureerivaid pakkumisi nendest hindadest madalamate hindadega, kujutab endast juba oma olemuselt takistust, mis ei võimalda rajada konkurentsivõimelist maagaasiturgu, nagu on nähtud ette selles sättes, ja see takistus esineb vaatamata asjaolule, et sekkumine ei takista kõigil tarnijatel konkureerivate pakkumuste tegemist sellest hinnast madalamate hindadega.

   Ehkki ühestki direktiivi 2009/73 sätetest ei tulene, et maagaasi tarnehinnad tuleks kindlaks määrata vaid pakkumise ja nõudluse vahekorraga, tuleneb see nõue viidatud direktiivi eesmärgist ning üldisest ülesehitusest, kusjuures selle direktiivi eesmärk on jätkata niisuguse täielikult ja tegelikult avatud ja konkurentsivõimelise maagaasi siseturu loomist, kus kõik tarbijad võivad vabalt valida oma tarnijaid ja kõik tarnijad saavad vabalt teenindada oma tarbijaid. Hindade kindlaksmääramine ametiasutuste sekkumisest tulenevalt mõjutab tingimata konkurentsimehhanismi ja seega on niisugused õigusnormid, millega kohustatakse pakkuma turul maagaasi kindla hinna eest, vastuolus avatud ja konkurentsivõimelise maagaasituru rajamise eesmärgiga, mis on sätestatud direktiivi 2009/73 artikli 3 lõikes 1. Peale selle ei lükka asjaolu, et ettevõtjad, keda reguleeritud hinnad puudutavad, saavad samuti oma pakkumised turul vabalt kindlaks määrata, kuidagi ümber seisukohta, et kõnesolev riigi sekkumine mõjutab konkurentsimehhanismi turul. Maagaasi avatud ja konkurentsivõimelise siseturu loomisega on vastuolus isegi kahe sellise turusegmendi olemasolu, kus ühes segmendis on hinnad kindlaks määratud ilma konkurentsimehhanismita ja teises on hindade kujunemine jäetud turujõudude hooleks.

   (vt punktid 26, 31–33 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Riigi sekkumine selle hinna kindlaksmääramisse, millega maagaasi lõpptarbijale tarnitakse, võib olla direktiivi 2009/73, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, raames lubatud, kui selles sätestatud kolm tingimust on täidetud. Esiteks peab sekkumine teenima üldise majandushuvi eesmärki, teiseks tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet ning kolmandaks tuleb selle puhul sätestada selgelt sõnastatud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad avaliku teenuse osutamise kohustused ning peab tagama liidu gaasiettevõtjatele võrdse juurdepääsu tarbijatele.

   Mis puutub esimesse tingimusse üldise majandushuvi olemasolu kohta, siis tuleb selle tõlgendus asetada uude konteksti, mis tekkis Lissaboni lepingu jõustumisega, milles on peale ELTL artikli 106 ka ELTL artikkel 14, protokoll (nr 26) üldhuviteenuste kohta lisana Euroopa Liidu lepingule, mida on muudetud Lissaboni lepinguga ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga, ning aluslepingutega sama õigusjõu omandanud Euroopa Liidu põhiõiguste harta, eelkõige artikkel 36, mis käsitleb võimalust kasutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid. Seega on liikmesriikidel liidu õigust järgides õigus määratleda oma üldist majandushuvi esindavate teenuste ulatus ja korraldus. Nad võivad eelkõige arvesse võta oma siseriikliku poliitika eesmärke. Hindamise raames, mida liikmesriigid peavad direktiivi 2009/73 kohaselt läbi viima, et teha kindlaks, kas üldist majandushuvi silmas pidades on vaja kehtestada gaasisektoris tegutsevatele ettevõtjatele avaliku teenuse osutamise kohustused, peavad liikmesriigid omavahel kokku sobitama liberaliseerimise eesmärgi ja teised selle direktiiviga taotletavad eesmärgid. Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2009/73 artikli 3 lõikes 2 ei ole ammendavalt loetletud nende meetmete liigid, milles võivad avaliku teenuse osutamise kohustused avalduda ning liikmesriikidel on liidu õigust järgides õigus kindlaks määrata oma üldist majandushuvi esindavate teenuste ulatus ja korraldus. Need kohustused peavad siiski alati olema ühe või teise üldise majandushuvi eesmärgi teenistuses.

   Sellest tuleneb, et direktiivi 2009/73 artikli 3 lõiget 2 koostoimes ELTL artiklitega 14 ja 106 ning protokolliga (nr 26) üldhuviteenuste kohta, mis on lisatud Euroopa Liidu lepingule ning mida on muudetud Lissaboni lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga, tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel hinnata, kas üldist majandushuvi silmas pidades tuleb gaasisektoris tegutsevatele ettevõtjatele panna avaliku teenuse osutamise kohustused, mis puudutavad maagaasi tarnimise hinda, et tagada eelkõige varustuskindlus ja territoriaalne ühtekuuluvus, tingimusel et esiteks on täidetud kõik selle direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimused ja eriti tingimus, et need kohustused ei ole diskrimineerivad, ning teiseks järgitakse selle kohustuste panemisega proportsionaalsuse põhimõtet.

   (vt punktid 36, 37, 40, 44, 45, 50, 73 ja resolutsiooni punkt 2)

3.  Direktiivi 2009/73, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus hinna kindlaksmääramise meetod, mis rajaneb kulude arvessevõtmisel, tingimusel et niisuguse meetodi kohaldamine ei too kaasa seda, et riigi sekkumine läheb kaugemale sellest, mis on taotletavate üldise majandushuvi eesmärkide saavutamiseks vajalik. Nimelt ilmneb ELTL artikli 106 sõnastusest, et avaliku teenuse osutamise kohustused, mida nimetatud artikli 3 lõike 2 alusel võib ettevõtjatele kehtestada, peavad järgima proportsionaalsuse põhimõtet, ja seetõttu võivad need kohustused kahjustada maagaasi tarnimise hindade vaba kehtestamist pärast 1. juulit 2007 üksnes ulatuses, mis on vajalik taotletava üldise majandushuvi eesmärgi saavutamiseks, ning järelikult ka paratamatult piiratud aja jooksul.

   Seoses sellega, et sekkumine tugineb kauaaegse tarnija kõigi kulude katmise põhimõttele, kasutades selleks tema varustamiskulude representatiivset valemit ja varustamisega mitte seotud kulude hindamise meetodit, mille on igaaastase kulude muutuse analüüsimise teel välja töötanud reguleeriv asutus, tuleb vajalikkuse nõudest lähtuvalt kindlaks teha maagaasi hinna koostisosa, mille puhul on tarvis sekkuda, et saavutada kavandatava sekkumisega taotletav eesmärk. Siseriiklik kohus peab hindama, kas viis, kuidas riik hindade kindlaksmääramisse sekkub, ei ületa taotletavate üldise majandushuvi eesmärkide saavutamiseks vajalikku, ning kas on sobivaid meetmeid, mis on vähem piiravad. Vajalikkuse nõuet tuleb hinnata ka seoses vastava meetme isikulise kohaldamisalaga ning täpsemalt soodustatud isikutega.

   (vt punktid 53, 65–67, 73 ja resolutsiooni punkt 2)

4.  Mis puutub kolmandasse tingimusse, mille esinemisel on riigi sekkumine maagaasi tarnehinna kindlaksmääramisse direktiivi 2009/73, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, alusel lubatud ja mille kohaselt peab riigi sekkumine ette nägema selgelt sõnastatud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad avaliku teenuse osutamise kohustused ning see peab tagama liidu gaasiettevõtjatele võrdse juurdepääsu tarbijatele, siis on direktiivi 2009/73 artikli 3 lõikega 2 lubatud panna avaliku teenuse osutamise kohustusi gaasisektori ettevõtjatele üldiselt, mitte ainult teatavatele ettevõtjatele. Ka ilmneb sama direktiivi artikli 3 lõikest 1, et liikmesriigid tagavad, et maagaasi ettevõtjate vahel ei tehtaks vahet seoses nende õiguste ja kohustustega. Selles olukorras ei tohi süsteemis, mille kohaselt nimetatakse ettevõtjad, kellele on pandud avaliku teenuse osutamise kohustused, juba a priori välja jätta ühtegi gaasisektoris tegutsevat ettevõtjat.

   (vt punktid 70 ja 71)