Kohtuasi C‑119/15

Biuro Podróży „Partner“ sp. z o.o. sp.k. w Dąbrowie Górniczej

versus

Prezes Urzędu Ochrony Konkurencji i Konsumentów

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Apelacyjny w Warszawie)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 93/13/EMÜ – Direktiiv 2009/22/EÜ – Tarbijakaitse – Avalikku registrisse kantud ebaõiglaste tingimuste erga omnes mõju – Rahatrahvi määramine müüjale või teenuste osutajale, kes on kasutanud niisugusesse registrisse kantud tingimusega samaväärseks peetavat lepingutingimust – Müüja või teenuste osutaja, kes ei osalenud menetluses, milles tunnistati teatav tingimus ebaõiglaseks – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Mõiste „liikmesriigi kohtus, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata“

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 21. detsembri 2016. aasta otsus

1. Tarbijakaitse–Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes–Direktiiv 93/13–Vahendid ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise tõkestamiseks–Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on õigusvastane see, kui ettevõtja kasutab vastavasse siseriiklikku registrisse kantud õigusvastaste tüüptingimustega samaväärseks peetud tingimusi–Lubatavus–Tingimus–Õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele tagamine–Kontrollimine siseriikliku kohtu poolt

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/22, artiklid 1 ja 2; nõukogu direktiiv 93/13, mida on muudetud direktiiviga 2011/83, artikli 6 lõige 1, artiklid 7, 8 ja artikkel 8a)

2. Eelotsuse küsimused–Euroopa Kohtusse pöördumine–Tõlgendamise küsimused–Eelotsuse taotlemise kohustus–Ulatus–Liikmesriigi kohus ELTL artikli 267 kolmanda lõigu tähenduses–Mõiste

   (ELTL artikli 267 kolmas lõik)

1.  Direktiivi 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 7 koostoimes direktiivi 2009/22 tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta artiklitega 1 ja 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui lõpliku kohtuotsusega õigusvastaseks tunnistatud ja õigusvastaseks tunnistatud tüüptingimuste siseriiklikku registrisse kantud tüüptingimusega samaväärse sisuga tingimuse kasutamist ettevõtja poolt, kes ei olnud nimetatud registrisse kandmisega päädinud menetluse pool, loetakse õigusvastaseks tegevuseks, tingimusel – ja seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, et ettevõtjal on õigus tõhusale õiguskaitsele nii otsuse suhtes, milles sedastatakse, et võrreldavad tingimused on küsimuses, kas iga konkreetse asja vastavaid asjaolusid arvestades on need tingimused eelkõige tarbijaid kahjustavat mõju arvestades sisuliselt identsed, kui ka otsuse suhtes, milles vastavalt olukorrale määratakse kindlaks rahatrahvi summa.

   Nimelt ei ole võimalik vaidlustada asjaolu, et selle ettenägemine on liidu õigusega kooskõlas. Selles osas tuleneb direktiivi 93/13 sätetest ning eelkõige selle artiklist 8, et liikmesriigid võivad koostada ebaõiglaseks peetavate lepingutingimuste loetelu. Direktiivi artikli 8a kohaselt (direktiiviga 2011/83 muudetud redaktsioonis) peavad liikmesriigid komisjoni loetelu koostamisest teavitama. Neist sätetest tuleneb, et need siseriiklike ametiasutuste koostatud loetelud või registrid põhimõtteliselt vastavad direktiivi 93/13 tähenduses tarbijakaitse huvile. Vastavat registrit tuleb aga juhtida läbipaistvalt mitte üksnes tarbijate, vaid ka ettevõtjate huvides. Nimetatud nõue tähendab eelkõige, et register peab olema struktureeritud selgesti, olenemata sellest, kui palju tingimusi see sisaldab. Lisaks peavad registris esitatud tingimused vastama aktuaalsuse kriteeriumile, mis tähendab, et registrit ajakohastatakse hoolikalt ning õiguskindluse põhimõtet järgides kõrvaldatakse viivitamatult sellest tingimused, mis sinna enam ei kuulu.

   Lisaks peab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte alusel olema ettevõtjal, kellele määratakse rahatrahv sellise tingimuse kasutamise eest, mis on tunnistatud samaväärseks vastavas registris esineva tingimusega, muu hulgas võimalus esitada sellise karistuse suhtes edasikaebus. Nimetatud edasikaebeõigus peab laienema nii vastava käitumise õigusvastasuse hinnangule kui ka pädeva siseriikliku ametiasutuse määratud rahatrahvi summale. Pädeva kohtu teostatav kontroll ei piirdu analüüsitavate tingimuste ja registris olevate tingimuste pelgalt formaalse võrdlusega. Selle analüüsi käigus peab hoopis hindama vaidlusaluste tingimuste sisu, et teha kindlaks, kas iga konkreetse asja kõiki asjakohaseid asjaolusid arvestades on need tingimused sisuliselt identsed, arvestades eelkõige nende ja registrisse kantud tingimuste mõju.

   (vt punktid 36, 38–40, 42 ja 47 ning resolutsiooni punkt 1)

2.  ELTL artikli 267 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et niisugust kohut, kelle otsuste peale, mis on tehtud vaidluses, milles saab esitada kassatsioonkaebuse, ei saa käsitada kohtuna, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata.

   (vt punkt 54 ja resolutsiooni punkt 2)