Kohtuasi C‑115/15

Secretary of State for the Home Department

versus

NA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division))

„Eelotsusetaotlus — ELTL artiklid 20 ja 21 — Direktiiv 2004/38/EÜ — Artikli 13 lõike 2 esimese lõigu punkt c — Määrus (EMÜ) nr 1612/68 — Artikkel 12 — Liidu kodaniku pereliikmete elamisõigus — Liidu kodaniku ja kolmanda riigi kodaniku abielu — Paarisuhtevägivald — Liidu kodaniku lahkumisele eelnenud abielulahutus — Elamisõiguse säilimine kolmanda riigi kodanikul, kellel on hooldusõigus ühiste laste suhtes, kes on liidu kodanikud”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 30. juuni 2016

1. Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Pereliikmete elamisõiguse säilitamine abielulahutuse korral – Kolmanda riigi kodanik, kes on kannatanud abielu ajal koduvägivalla all ja lahutatud liidu kodanikust, kes on lahkunud vastuvõtvast liikmesriigist enne abielulahutuse menetluse algatamist – Õiguse puudumine elamisõiguse säilitamisele

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 13 lõike 2 esimese lõige punkt c)

2. Isikute vaba liikumine – Töötajad – Pereliikmete elamisõigus – Kolmanda riigi kodanik, kellel on oma liidu kodanikest laste suhtes ainuhooldusõigus pärast abielulahutust vastuvõtvas liikmesriigis töötanud liidu kodanikust – Elamisõiguse lubatavus

   (Nõukogu määrus nro1612/68, artikkel 12)

3. Liidu kodakondsus – Aluslepingu sätted – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Alaealine liidu kodanik, kes elab vastuvõtvas liikmesriigis sünnist saadik, ja tema vanem, kes on kolmanda riigi kodanik ja kellel on ainuhooldusõigus selle alaealise kodaniku suhtes – Lubatavus – Tingimus – Kohustus vastata tingimusele omada piisavalt vahendeid ja üldist ravikindlustust elukohaliikmesriigis – Kontrollimine eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt

   (ELTL artiklid 20 ja 21; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 7 lõige 1)

1.  Direktiivi 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 13 lõike 2 esimese lõigu punkti c tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanik, kes on lahutatud liidu kodanikust, kelle koduvägivalla all ta abielu ajal kannatas, ei saa tugineda vastuvõtvas liikmesriigis elamisõiguse säilitamisele selle sätte alusel, kui abielulahutus on toimunud pärast liidu kodanikust abikaasa lahkumist sellest liikmesriigist.

   Direktiivi 2004/38 artikli 13 pealkirja ja lõike 2 sõnastusest nähtub, et elamisõiguse säilitamine, millele on selle sätte alusel õigus liidu kodaniku pereliikmetel, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, on ette nähtud eelkõige abielulahutuse korral.

   Selle sätte konteksti kohta olgu märgitud, et direktiivi 2004/38 artikli 13 lõige 2 on erand põhimõttest, et direktiivi 2004/38 alusel liikmesriiki sisenemise ja seal elamise õigust ei saa mitte kõik kolmandate riikide kodanikud, vaid ainult need, kes on sellise liidu kodaniku pereliikmed direktiivi artikli 2 punkti 2 tähenduses, kes on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, asudes elama liikmesriiki, mille kodanik ta ei ole. Nimelt puudutab see säte erandjuhtumeid, kui abielulahutus ei too kaasa kolmandate riikide kodanike elamisõiguse kaotust direktiivi 2004/38 alusel, kuigi need kodanikud ei vasta abielulahutuse tõttu enam direktiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud tingimustele olla liidu kodaniku pereliige.

   Direktiivi 2004/38 artikli 13 lõike 2 eesmärgi osas vastab see säte direktiivi põhjenduses 15 esile toodud eesmärgile tagada pereliikmete õiguslik kaitse abielulahutuse, abielu kehtetuks tunnistamise või registreeritud kooselu lõpetamise korral, võttes meetmeid tagamaks, et sellistel asjaoludel säilitavad pereliikmed, kes juba elavad vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, oma elamisõiguse üksnes isiklikel alustel. Selle kohta nähtub direktiivi ettepaneku seletuskirjast, et kavandatud sätte – millest on saanud direktiivi artikli 13 lõige 2 – eesmärk on tagada mõnetine õiguslik kaitse kolmandate riikide kodanikele, kelle elamisõigus on seotud abielust tuleneva perekondliku sidemega ja kes võivad seetõttu kannatada abielulahutusega seonduva väljapressimise all, ning et selline kaitse on vajalik vaid juhul, kui abielulahustusotsus on jõustunud, sest kooselu faktiline lõppemine ei mõjuta kuidagi kolmandate riikide kodanike elamisõigust.

   Sellest järeldub, et direktiivi 2004/38 artikli 13 lõike 2, sealhulgas artikli 13 lõike 2 esimese lõigu punktil c põhineva õiguse kohaldamine sõltub sellest, kas asjaomased isikud on lahutatud.

   Järelikult kui kolmanda riigi kodanik on abielu ajal langenud koduvägivalla ohvriks, mille toimepanijaks oli liidu kodanik, kellest ta on lahutatud, peab liidu kodanik vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikele 1 elama vastuvõtvas liikmesriigis kuni lahutusmenetluse algatamiseni, et kolmanda riigi kodanikul oleks õigus tugineda direktiivi artikli 13 lõike 2 esimese lõigu punktile c.

   (vt punktid 40–42, 45–48, 50 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Määruse nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et lapsel ja tema vanemal, kes on kolmanda riigi kodanik ja kellel on lapse suhtes ainuhooldusõigus, on selle sätte alusel elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis olukorras, kus teine vanem on liidu kodanik ja on selles liikmesriigis töötanud, kuid on lakanud elamast vastuvõtvas liikmesriigis enne, kui laps selles riigis oma haridusteed alustab.

   Võõrtöötajate laste õigus haridusele vastuvõtvas liikmesriigis sõltub asjaolust, kas laps on eelnevalt asunud vastuvõtvasse liikmesriiki elama, ning järelikult võivad lapsed, kes on asunud vastuvõtvasse liikmesriiki elama võõrtöötaja perekonnaliikmetena, ja võõrtöötaja lapsed, kes elavad sünnist saadik liikmesriigis, kus nende isa või ema töötab või töötas, tugineda vastuvõtvas liikmesriigis sellele õigusele. Määruse nr 1612/68 artikli 12 eesmärk on eelkõige kindlustada, et liikmesriigi kodanikust töötaja lapsed saaksid ka siis, kui lapsevanem ei tööta enam vastuvõtvas liikmesriigis, käia koolis ja vajaduse korral ka lõpetada kooli selles riigis. Järelikult ei sõltu hariduse kättesaadavusega seonduv laste õigus võrdsele kohtlemisele asjaolust, et nende isa või ema säilitab oma võõrtöötaja staatuse vastuvõtvas liikmesriigis. Määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt ei ole lapsel selles sättes ette nähtud õiguse tekkimiseks ka nõutav, et lapsevanem, kes on endine võõrtöötaja, elaks vastuvõtvas liikmesriigis veel kuupäeval, mil laps alustab oma haridusteed või õpinguid, või et see vanem jätkaks lapse hariduse omandamise või õpingute läbimise ajal vastuvõtvas liikmesriigis elamist.

   Õigusest haridusele tuleneb võõrtöötaja või endise võõrtöötaja lapse iseseisev elamisõigus, kui see laps soovib jätkata õppimist vastuvõtvas liikmesriigis, ning ühtlasi seda last tegelikult hooldava vanema elamisõigus, mis on seotud lapse elamisõigusega. Kui lastel on määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel õigus jätkata kooliskäimist vastuvõtvas liikmesriigis, samas kui neid hooldav vanem võib kaotada oma elamisõiguse, võib see, kui sel vanemal keelatakse elamine vastuvõtvas liikmesriigis laste kooliskäimise ajal, võtta lastelt neile liidu seadusandja poolt antud õiguse.

   (vt punktid 54–56, 59, 64, 65 ja resolutsiooni punkt 2)

3.  ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et see ei anna vastuvõtvas liikmesriigis elamise õigust alaealisele liidu kodanikule, kes elab sünnist saadik selles liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, ega tema vanemale, kes on kolmanda riigi kodanik ja kellel on ainuhooldusõigus selle alaealise kodaniku suhtes, juhul kui neil on selles liikmesriigis elamise õigus liidu teisese õiguse sätte alusel. Sellisel juhul ei ole täidetud esimest tingimust, millest sõltub võimalus nõuda vastuvõtvas liikmesriigis elamisõigust selle sätte alusel, st et asjaomasel isikul ei oleks selles liikmesriigis elamisõigust liidu teisese õiguse alusel.

   ELTL artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et see annab kõnesolevale alaealisele liidu kodanikule õiguse elada vastuvõtvas liikmesriigis, kui ta vastab direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele, eelkõige tingimusele, et tal oleks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, ja üldine ravikindlustus, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kui see nii on, lubab see säte liidu kodaniku vanemal, kes teda tegelikult hooldab, elada koos temaga vastuvõtvas liikmesriigis. Nimelt kui lapsevanemale, kes on liikmesriigi või kolmanda riigi kodanik ning ELTL artikli 21 ja direktiivi 2004/38 alusel elamisõigust omava alaealise liidu kodaniku tegelik hooldaja, ei anta luba elada koos kõnealuse liidu kodanikuga vastuvõtvas liikmesriigis, siis muutub lapse elamisõiguse kasutamine võimatuks, kuna väikelaps saab elamisõigust kasutada vaid eeldusel, et temaga võib kaasas olla teda hooldav isik, kellel peab olema järelikult õigus elada vastuvõtvas liikmesriigis koos lapsega kõnealuse elamisperioodi vältel.

   (vt punktid 71, 72, 74, 76, 80 ja resolutsiooni punkt 3)