Kohtuasi T‑333/14

Andreas Helbrecht

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Vaidlustatud otsuse aluseks oleva varasema kujutismärgi kehtetuks tunnistamine – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine

Kokkuvõte – Üldkohtu (üheksas koda), 14. veebruari 2017. aasta määrus

1. Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Vastulause tõttu kaubamärgi registreerimisest keeldumise peale esitatud hagi – Varasema kaubamärgi kehtetuks tunnistamine – Hagi eseme äralangemine – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine

   (Üldkohtu kodukord, artikkel 131; nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 55 lõige 2 ja artikkel 65)

2. Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 65)

1.  Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt langeb ära vastulausemenetluse ese, kui selle aluseks olev kaubamärk tunnistatakse kehtetuks. Loogiliselt langeb sellisel juhul ära ka Üldkohtule apellatsioonikoja otsuse peale esitatud tühistamishagi ese. Nimelt näeb määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 55 lõige 2 ette, et loetakse, et kehtetuks tunnistatud Euroopa Liidu kaubamärgil on algusest peale puudunud määruse kohane toime. Sellest tulenevalt peab asuma seisukohale, et varasemal kaubamärgil puudus toime ning see ei saanud seega olla taotletava kaubamärgi vastu esitatud vastulause aluseks.

   Kui hageja väidab, et Üldkohtu sisuline otsus tühistamishagi kohta tooks talle kasu, tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab põhjendatud huvi säilima kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul võidakse jätta asjas kohtuotsus tegemata; see tähendab, et hagi peab selle esitajale tooma lõpptulemuse kaudu kasu.

   (vt punktid 20–22 ja 25)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 27)