Kohtuasi T–579/14

Birkenstock Sales GmbH

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering – Laineliste ristuvate joontega mustrit kujutav kujutismärk – Absoluutne keeldumispõhjus – Eristusvõime – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b – Pinnamuster – Pinnamustri kasutamine toote pakendil

Kokkuvõte – Üldkohtu (viies koda) 9. novembri 2016. aasta otsus

1. Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kaubamärk, millel puudub eristusvõime – Korduvate elementide jadast koosnev kaubamärk – Sellise kaubamärgi kasutamine kaupadel või asjaomaste kaupade pakendil pinnamustrina – Eristusvõime – Hindamiskriteeriumid

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõike 1 punkt b)

2. Ühenduse kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kaubamärk, millel puudub eristusvõime – Laineliste korduvalt ristuvate joontega mustrit kujutav kujutismärk

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõike 1 punkt b)

3. Euroopa Liidu kaubamärk – Menetlusnormid – Faktide kontrollimine omal algatusel – Uue kaubamärgi registreerimine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Tõendamiskoormis

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõike 1 punkt b ja artikli 76 lõige 1)

1.  Kauba enda välimusest koosnevate ruumiliste kaubamärkide eristusvõime hindamiskriteeriumid ei erine teistele kaubamärgiliikidele kohalduvatest kriteeriumidest. Siiski tuleb nende kriteeriumide kohaldamisel arvestada asjaoluga, et keskmine tarbija ei taju kauba enda välimusest koosnevat ruumilist kaubamärki tingimata samamoodi kui sõna- või kujutismärki, mis koosneb tähisest, mis on sõltumatu nende kaupade välimusest, mida ta tähistab. Keskmised tarbijad ei tee harilikult kaupade, millel puudub mis tahes graafiline või sõnaline tähis, päritolu kohta järeldusi selle põhjal, mis kuju on neil kaupadel või nende pakendil, mistõttu võib ruumilise kaubamärgi eristusvõime määratlemine olla raskem kui sõna- või kujutismärgi puhul. Määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses omab eristusvõimet üksnes selline kauba enda välimusest koosnev ruumiline kaubamärk, mis märkimisväärselt erineb asjaomase sektori normist või tavast ning täidab seega päritolutähisena oma põhiülesannet.

   Kauba enda välimusest koosnevate ruumiliste kaubamärkide põhjal kujundatud kriteeriumid on kohaldatavad ka juhul, kui tähis kujutab endast mustrit, mis kantakse toote pinnale.

   Selles osas olgu märgitud, et tähist, mis koosneb korrapäraselt korduvate elementide jadast, saab eeskätt kasutada pinnamustrina. Seega esineb põhimõtteliselt selle tähise puhul selle olemusest tulenev võimalus, et seda kasutatakse pinnamustrina ja see ei sõltu sellest, kas kaubamärgi taotleja on selle määratlenud kujutismärgi, ruumilise kaubamärgi, pinnamustri või millegi muuna. Neil asjaoludel ei saa üksnes juhul, kui pinnamustri kasutamine ei ole asjaomaste kaupade laadi silmas pidades eriti tõenäoline, sellist tähist pidada asjaomaste kaupade puhul pinnamustriks. Muudel juhtudel võib asuda seisukohale, et tähis, millel on elementide motiivi kordumise tõttu pinnamustrile tüüpilised omadused, kujutab endast pinnamustrit. Tegemist on objektiivse kriteeriumiga, mis ei sõltu asjaomase ettevõtja kaubanduslikest kavatsustest.

   Kauba enda välimusest koosnevate ruumiliste kaubamärkide eristusvõime hindamiskriteeriumid, mis on määratletud kohtupraktikas, on kohaldatavad pinnamustrile, mis kantakse selliste toodete pakendile, mida harilikult müüakse pakendis ja mis tavaliselt võetakse nende pakendist välja alles vahetult enne nende tarbimist.

   Sellegipoolest ei ole selle kohtupraktika kohaldamine õigustatud juhul, kui pinnamustrit kasutatakse lihtsalt veopakendil. Nimelt ei saa pinnamustri kasutamist kauba veopakendil samastada kauba enda välimusega.

   (vt punktid 23, 24, 26, 54, 55, 57, 66 ja 67)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 129–133, 145, 152 ja 153)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 136)