Kohtuasi C-492/14

Essent Belgium NV

versus

Vlaams Gewest jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nederlandstalige Rechtbank van eerste aanleg te Brussel)

„Eelotsusetaotlus — Piirkondlikud õigusaktid, mis kehtestavad asjaomases piirkonna jaotusvõrkudes taastuvenergia allikatest toodetud elektri tasuta jaotamise — Eristamine rohelise elektri päritolu järgi — EÜ artiklid 28 ja 30 — Kaupade vaba liikumine — Direktiiv 2001/77/EÜ — Artiklid 3 ja 4 — Rohelise elektri siseriiklikud toetusmehhanismid — Direktiiv 2003/54/EÜ — Artiklid 3 ja 20 — Direktiiv 96/92/EÜ — Artiklid 3 ja 16 — Elektrienergia siseturg — Juurdepääs jaotusvõrgule mittediskrimineerivatel tariifitingimustel — Avaliku teenuse kohustused — Proportsionaalsuse puudumine”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 29. september 2016

1. Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Taotlus, milles ei ole selgitatud põhjusi, miks pöörduti Euroopa Kohtu poole – Vastuvõetamatus

   (ELTL artikkel 267; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 94 punkt c)

2. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Liidu õigusesse puutuvate küsimuste kindlaks määramine – Eelotsusetaotluses viite puudumine – Mõju puudumine

   (ELTL artikkel 267)

3. Kaupade vaba liikumine – Koguselised piirangud – Samaväärse toimega meetmed – Piirkondlikud õigusaktid, mis kehtestavad kindlaks määratud piirkonna jaotusvõrkudes rohelise elektri tasuta jaotamise kava – Sellisest kavast kasusaamise piiramine üksnes sellise rohelise elektriga, mis on suunatud tootmisüksuste poolt vahetult jaotusvõrku selles piirkonnas või jaotusvõrku, mis asub samas liikmesriigis, kus asub see piirkond – Vastuvõetamatus – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

   (EÜ artiklid 28 ja 30; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/54 artikli 3 lõige 2, artikkel 8 ja artikli 20 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/92 artikli 3 lõiked 2 ja 3 ning artikkel 16 ; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/77 artiklid 3 ja 4)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 40–42)

2.  Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatavatele sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellega seoses on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud aspektide kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada.

   (vt punkt 43)

3.  EÜ artikleid 28 ja 30, direktiivi 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ, artikli 3 lõikeid 2 ja 8 ning artikli 20 lõiget 1, direktiivi 96/92EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ja artiklit 16 ning direktiivi 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul artikleid 3 ja 4 tuleb koostoimes tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised piirkondlikud õigusaktid, mis kehtestavad rohelise elektri tasuta jaotamise kohustuse asjakohases piirkonnas asuvas jaotusvõrgus, limiteerides sellest kavast kasusaamise ainult vahetult nendesse jaotusvõrkudesse tootmisüksuste poolt suunatud rohelise elektriga ja ainult rohelise elektriga, mida sellised tootmisüksused suunavad vahetult jaotusvõrkudesse selles liikmesriigis, milles need piirkonnad asuvad.

   Kuigi selliseid õigusakte kohaldatakse ühtemoodi kõikidele elektritarnijatele, kes kasutavad selles piirkonnas asuvat jaotusvõrku, ei too see siiski kaasa nende tarnijate poolt tarnitava elektri jaotamistasudest vabastamist, välja arvatud juhul, kui tegemist on rohelise elektriga, mis suunatakse vahetult sellesse jaotusvõrku või jaotusvõrku, mis asub samas liikmesriigis, kus asub see piirkond, ja sellest tulenevalt koheldakse elektritarnijaid erinevalt sõltuvalt nimelt rohelise elektri päritolust, mida need tarnijad turustavad. Ei direktiivi 96/92 artikli 11 lõikele 3 ega direktiivi 2003/54 artikli 14 lõikele 4 saa toetuda sellise erineva kohtlemise õigustamiseks.

   Teiseks peavad nii direktiivi 96/92 artikli 3 lõike 2 kui direktiivi 2003/54 artikli 3 lõike 2 alusel kehtestatud avaliku teenuse kohustused olema mittediskrimineerivad ja tagama liidu elektriettevõtjatele võrdse juurdepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale. Selline erinev kohtlemine on nimelt seda laadi, mis võib mõjutada liidu elektriettevõtjate juurdepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale direktiivi 2003/54 artikli 3 lõike 2 tähenduses.

   Lõpuks võib selline õigusakt vähemalt kaudselt ja potentsiaalselt takistada teistest liikmesriikidest pärineva elektri – eelkõige rohelise elektri – importi. Selline õigusakt tuleb, eriti seetõttu, et see ajendab elektritarnijaid ostma rohelist elektrit, mis on toodetud selles piirkonnas või selles liikmesriigis, kus see piirkond asub, selle elektri tasuta jaotamisest tuleneva majandusliku eelise tõttu, kvalifitseerida koguselise piiranguga samaväärse toimega meetmeteks EÜ artikli 28 tähenduses.

   Mis puutub proportsionaalsuse põhimõtte järgimisse, siis kui liikmesriikidel on põhimõtteliselt lubatud piirata sellistest kavadest kasu saamist nende territooriumil toimuva rohelise elektri tootmisega, ei ole sellise siseriikliku õigusaktiga kehtestatud rohelise elektri tasuta jaotamise kava, erinevalt rohelise elektri toetuskavadest ostukohustuse või roheliste sertifikaatide vormis objektiks otsese toetuse andmine rohelise elektri tootjatele.

   Rohelise elektri tasuta jaotamine kujutab endast rahalist eelist eelkõige tarnija jaoks ning asjakohasel juhul ja sõltuvalt eelkõige müügihinnast, mida tarnija küsib tarbijalt, ka teatud ulatuses ja kaudselt tarbija jaoks.

   Seevastu ei paku selline toetusmehhanism mingit kindlust selles osas, et majanduslikust eelisest, mille see tarnijatele annab, saaksid lõpuks tõhusalt ja sisuliselt kasu toetusmeetmetes viidatud rohelise elektri tootjad, ja eriti väikesed kohalikud tootmisüksused, kes ei ole ühtaegu tootjad ja tarnijad. Kasu, mida rohelise elektri tootjad võivad sellest majanduslikust eelisest saada, sõltub erinevatest turuspetsiifilistest teguritest nagu elektri hind turul, pakkumine ja nõudlus või veel jõudude tasakaal olemasolevate operaatorite ja tarnijate valmisoleku vahel lubada tootjatel sellest eelisest kasu saada. Pidades silmas rohelise elektri tootja jaoks põhikohtuasjas käsitletava toetuse kaudset, ebakindlat ja juhuslikku laadi, tuleb nentida, et selle kava tegelik võimekus saavutada õiguspärast eesmärki, milleks on operaatorite tõhus motiveerimine tootma rohkem rohelist elektrit, vaatamata lisatootmiskuludele, panustades sellesse, et liikmesriigid saavutaksid direktiivi 2001/77 artikli 3 kohased soovituslikud eesmärgid, ei ole kindlaks tehtud. Siit tuleneb, et nimetatud õigusnormid ei vasta proportsionaalsuse põhimõttest tulenevatele nõuetele ja et kahju, mida see põhjustab kolmandate isikute mittediskrimineerivatel tingimuste jaotusvõrgule juurdepääsule ja kaupade vabale liikumisele ei saa järelikult selle eesmärgiga põhjendada.

   (vt punktid 82, 83, 87, 89, 90, 97, 98, 111–117, 119 ja resolutsioon)