Kohtuasi C‑484/14

Tobias Mc Fadden

versus

Sony Music Entertainment Germany GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht München I)

„Eelotsusetaotlus — Infoühiskond — Teenuste vaba liikumine — Ettevõtja traadita kohtvõrk (WLAN) — Üldsusele vabalt kättesaadavaks tegemine — Vahendajatest teenuseosutajate vastutus — Pelk edastamine — Direktiiv 2000/31/EÜ — Artikkel 12 — Vastutuse piiramine — Selle võrgu tundmatu kasutaja — Kaitstud teose suhtes õiguste omajate õiguste rikkumine — Võrgu turvamise kohustus — Ettevõtja tsiviilvastutus”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 15. september 2016

1. Õigusaktide ühtlustamine – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Infoühiskonna teenuste osutamine – Mõiste – Teenus, mida osutab sidevõrgu käitaja ja mis seisneb selle võrgu üldsusele tasuta kättesaadavaks tegemises eesmärgiga reklaamida käitaja müüdavaid kaupu või pakutavaid teenuseid – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/34, artikli 1 punkt 2 ning direktiiv 2000/31, artikli 2 punkt a ja artikli 12 lõige 1)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Teenuseosutajate vastutusest vabastamine sidevõrgule juurdepääsu pakkumise korral – Mõiste „pakkumine“ – Üldsusele kättesaadavaks tegemise piisavus – Lisatingimused, mis puudutavad teenusesaaja ja teenuseosutaja vahel lepingulise suhte olemasolu ning reklaamivahendite kasutamist – Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31, artikli 12 lõige 1 ja artikli 14 lõike 1 punkt b)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Vahendajana tegutseva teenuseosutaja vastutus – Edastamise, salvestamise ja talletamise suhtes kehtivad erandid – Sidevõrgule juurdepääsu võimaldava teenuseosutaja suhtes kehtivad muud nõuded – Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31, artikli 2 punkt b ja artikli 12 lõige 1)

4. Õigusaktide ühtlustamine – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Vahendajana tegutseva teenuseosutaja vastutus – Edastamise, salvestamise ja talletamise suhtes kehtivad erandid – Ulatus – Õiguste omajatele teose suhtes kuuluvate õiguste rikkumine kolmanda isiku poolt – Välistamine – Õiguste omajate õigus nõuda, et keelataks rikkumise jätkamine, kui liikmesriigi kohus teeb vastavasisulise ettekirjutuse

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31, artikli 12 lõige 1)

5. Õigusaktide ühtlustamine – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Vahendajana tegutseva teenuseosutaja vastutus – Edastamise, salvestamise ja talletamise suhtes kehtivad erandid – Ettekirjutus, millega kohustatakse sidevõrgule juurdepääsu võimaldajat takistama kolmandatel isikutel teha autoriõigusega kaitstav teos või selle osad internetiühendust kasutades üldsusele kättesaadavaks – Lubatavus – Kontrollimine liikmesriigi kohtu poolt

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31, artikli 12 lõiked 1 ja 3, direktiivid 2001/29 ja 2004/48)

1.  Direktiivi 2000/31 infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul artikli 12 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga a ning direktiivi 98/34, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (muudetud direktiiviga 98/48), artikli 1 punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et teenus, mida osutab sidevõrgu käitaja ja mis seisneb selle võrgu üldsusele tasuta kättesaadavaks tegemises, kujutab endast „infoühiskonna teenust“ esimesena viidatud sätte tähenduses, kui asjaomane teenuseosutaja osutab seda eesmärgiga reklaamida tema müüdavaid kaupu või pakutavaid teenuseid.

   Ühelt poolt tuleneb direktiivi 98/48, millega muudetakse direktiivi 98/34, põhjendustest 2 ja 19 ning teiselt poolt direktiivi 98/34 artikli 1 punktist 2, et direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikes 1 silmas peetud infoühiskonna teenused on ainult need, mida tavaliselt osutatakse tasu eest. Samas ei saa sellest järeldada, et tasuta osutatud majanduslikku laadi teenus ei või kunagi olla „infoühiskonna teenus“ direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1 tähenduses. Nimelt ei pea majandustegevuse raames teenuseosutaja poolt osutatud teenuse eest tasu maksma tingimata teenusesaajad. Nii on see eelkõige juhul, kui teenuseosutaja osutab teenust tasuta reklaamimise eesmärgil, kuivõrd selle tegevusega kaasnev kulu sisaldub siis nende kaupade või teenuste hinnas.

   (vt punktid 37–39, 41–43 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Direktiivi 2000/31 infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul artikli 12 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et kõnealuses sättes nimetatud teenust, mis seisneb sidevõrgule juurdepääsu võimaldamises, võiks käsitada osutatuna, ei tohi juurdepääs väljuda vajaliku teabeedastuse toimumist tagava tehnilise, automaatse ja passiivse protsessi raamidest ning ühtegi muud lisatingimust ei ole vaja täita.

   Nimelt nähtub esiteks selle sätte sõnastusest, et teenuse osutamisel peab toimuma teabe edastamine sidevõrgu kaudu, ning teiseks direktiivi põhjendusest 42, et „pelk edastamine“ on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga tegevus. Lisaks ei nähtu ei direktiivi 2000/31 muudest sätetest ega sellega taotletavatest eesmärkidest, et sidevõrgule juurdepääsu võimaldamine peab vastama lisatingimustele, näiteks nõudele, et teenusesaaja ja teenuseosutaja vahel oleks lepinguline suhe või et teenuseosutaja kasutaks kõnealuse teenuse turustamise edendamiseks reklaamivahendeid.

   Lõpuks tuleb seda sätet tõlgendada nii, et direktiivi artikli 14 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimus ei ole artikli 12 lõike 1 suhtes analoogia alusel kohaldatav. Nendes sätetes ette nähtud eranditele vastutusest kehtivad nimelt erinevad kohaldamistingimused olenevalt asjassepuutuva toimingu liigist. Täpsemalt on direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud, et selleks, et veebisaite talletavate isikute suhtes kohaldada erandit vastutusest, peavad nad ebaseaduslikust teabest teadlikuks saades kiiresti teabe kõrvaldama või tõkestama juurdepääsu sellele, samas kui direktiivi artikli 12 lõikes 1 sidevõrgule juurdepääsu võimaldajate jaoks ette nähtud erand vastutusest ei eelda sellise tingimuse täitmist.

   (vt punktid 46–48, 50, 54, 57–59, 64, 65 ning resolutsiooni punktid 2 ja 3)

3.  Direktiivi 2000/31 infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul artikli 12 lõike 1 esimest lausepoolt koostoimes direktiivi artikli 2 punktiga b tuleb tõlgendada nii, et sidevõrgule juurdepääsu võimaldava teenuseosutaja suhtes ei kehti peale selles sättes nimetatu muid nõudeid.

   (vt punkt 71 ja resolutsiooni punkt 4)

4.  Direktiivi 2000/31 infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul artikli 12 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui isik, kellele on talle teose suhtes kuuluvate õiguste rikkumisega kahju tekitatud, võib nõuda juurdepääsu võimaldajalt kahjuhüvitist põhjendusel, et kolmandad isikud kasutasid ühte sellist juurdepääsu tema õiguste rikkumisel, ning hoiatuse tegemisega seotud kulude või hüvitisnõudega seotud kohtukulude hüvitamist. Seevastu tuleb nimetatud sätet tõlgendada nii, et eraldi võetuna ei välista see, et kõnealune isik võib esitada nõude keelata rikkumise jätkamine ning hüvitada hoiatuse tegemisega seotud kulud ja kohtukulud sidevõrgule juurdepääsu võimaldaja vastu, kelle teenuseid kasutati rikkumise toimepanemisel, kui nende nõuetega soovitakse saavutada seda, et liikmesriigi haldusasutus või kohus teeks ettekirjutuse, millega keelatakse teenuseosutajal võimaldada rikkumist jätkata, või need nõuded järgnevad sellisele ettekirjutusele.

   (vt punkt 79 ja resolutsiooni punkt 5)

5.  Direktiivi 2000/31 infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul artikli 12 lõiget 1 koostoimes direktiivi artikli 12 lõikega 3 tuleb põhiõiguste kaitsest tulenevaid nõudeid ning direktiivis 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas ja direktiivis 2004/48 intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ette nähtud õigusnorme arvestades tõlgendada nii, et sellega ei ole üldjuhul vastuolus niisuguse ettekirjutuse tegemine, mis on kõne all põhikohtuasjas ja millega nõutakse sidevõrgule juurdepääsu võimaldajalt, kes võimaldab üldsusel internetti kasutada, et ta takistaks kolmandatel isikutel teha seda internetiühendust kasutades teatav autoriõigusega kaitstav teos või selle osad failijagamisprogrammi (peer-to-peer) kaudu üldsusele kättesaadavaks, ning mille kohaselt vastasel juhul määratakse trahv, kui teenuseosutajale jääb vabadus valida, milliseid tehnilisi meetmeid ta selle ettekirjutuse täitmiseks konkreetselt rakendab, isegi kui see valik piirdub üheainsa meetmega, mis seisneb internetiühenduse salasõna abil turvamises, kuivõrd need kasutajad on kohustatud vajaliku salasõna saamiseks ennast identifitseerima ega saa seega tegutseda anonüümselt, ning seda peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima.

   Kuna esiteks pannakse sellise ettekirjutusega juurdepääsu võimaldajale koormus, mis võib mõjutada tema majandustegevust, ja teiseks võib see piirata niisuguse teenuse saajate vabadust kasutada internetiühendust, riivab see ühe õigust ettevõtlusvabadusele, mida kaitstakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 16 alusel, ning teiste õigust teabevabadusele, mille kaitse on tagatud harta artikliga 11. Kui aga mitu liidu õigusega kaitstavat põhiõigust konkureerivad omavahel, on ametiasutused või asjaomane liikmesriigi kohus kohustatud tagama tasakaalu nende õiguste vahel.

   Juhul kui meetmed, mida ettekirjutuse adressaat praktikas võtta saab, piirduvad kolmega: internetiühenduse kaudu edastatava kogu teabe kontrollimine, ühenduse sulgemine või selle salasõna abil turvamine, siis esiteks on kogu edastatava teabe kontrollimine kohe välistatud, sest see on vastuolus direktiivi 2000/31 artikli 15 lõikega 1, mille kohaselt on keelatud kehtestada muu hulgas sidevõrgule juurdepääsu võimaldajatele üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad.

   Mis puudutab teiseks internetiühenduse täielikus sulgemises seisnevat meedet, siis selle elluviimine autoriõiguse väikesemahulise rikkumise heastamiseks tooks kaasa selle isiku ettevõtlusvabaduse selge rikkumise, kes – olgugi et üksnes kõrvaltegevusena – tegeleb majandustegevusega, mis seisneb internetiühenduse võimaldamises, kuna faktiliselt keelataks tal täielikult selle tegevusega tegeleda, kaalumata seda vabadust vähem piiravate meetmete võtmist. Neil asjaoludel ei saa niisugust meedet pidada vastavaks nõudele tagada tasakaal põhiõiguste vahel, mis tuleb omavahel kokku sobitada.

   Mis puudutab kolmandaks internetiühenduse salasõna abil turvamises seisnevat meedet, siis kuigi see võib piirata nii sidevõrgule juurdepääsu teenuse osutaja õigust ettevõtlusvabadusele kui ka selle teenuse saajate õigust teabevabadusele, ei kahjusta niisugune meede esiteks sidevõrgule juurdepääsu võimaldaja õiguse ettevõtlusvabadusele tuuma, kuna sellega kohandatakse üksnes vähesel määral ühte selle teenuseosutaja tegevuse tehnilistest meetoditest.

   Teiseks ei ole niisugune internetiühenduse turvamises seisnev meede selline, mis eiraks internetiühendusele juurdepääsu teenuste saajate õiguse teabevabadusele tuuma, kuna see meede nõuab neilt üksnes, et nad küsiksid endale salasõna, kusjuures see ühendus on pealegi ainult üks paljudest vahenditest internetti pääsemiseks.

   Kolmandaks, kuigi ettekirjutuse adressaadi võetavad meetmed peavad olema rangelt eesmärgipärased, ei ole sidevõrgule juurdepääsu võimaldaja võetav meede, mis seisneb sidevõrgu internetiühenduse turvamises, siiski selline, et see mõjutaks kõnealuse teenuseosutaja teenuseid kasutavate internetikasutajate võimalust teabele seaduslikult juurde pääseda, kuna sellega ei blokeerita internetisaiti.

   Neljandaks peavad meetmed, mille on ettekirjutuse adressaat võtnud ettekirjutuse täitmiseks, olema piisavalt tõhusad, et tagada kõnealuse põhiõiguse tõhus kaitse, mis tähendab, et need peavad takistama või vähemalt muutma keeruliselt teostatavaks kaitstavate objektide lubamatu kasutamise ja tõsiselt heidutama ettekirjutuse adressaadi teenuseid tarbivaid internetikasutajaid kasutamast objekte, mis on neile kättesaadavaks tehtud kõnealust põhiõigust rikkudes. Internetiühenduse salasõna abil turvamises seisnev meede võib aga pärssida selle ühenduse kasutajate huvi rikkuda autoriõigust või sellega kaasnevaid õigusi, kuivõrd need kasutajad on kohustatud vajaliku salasõna saamiseks ennast identifitseerima ega saa seega tegutseda anonüümselt, ning seda peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima.

   Kui puuduvad muud eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaalutavad meetmed, mis oleksid liidu õigusega kooskõlas, tähendaks seisukoht, et sidevõrgule juurdepääsu võimaldaja ei pea oma internetiühendust turvama, et intellektuaalomandit puudutav põhiõigus jäetaks ilma igasugusest kaitsest ning see oleks vastuolus tasakaalu tagamise ideega. Neil asjaoludel tuleb internetiühenduse salasõna abil turvamises seisnevat meedet pidada vajalikuks, et tagada põhiõiguse intellektuaalomandi kaitsele tõhus kaitse. Järelikult tuleb ühenduse turvamises seisnevat meedet pidada sobivaks, et saavutada tasakaal ühelt poolt põhiõiguse intellektuaalomandi kaitsele ning teiselt poolt sidevõrgule juurdepääsu teenuse osutaja õiguse ettevõtlusvabadusele ja selle teenuse saajate õiguse teabevabadusele vahel.

   (vt punktid 82, 83, 85, 87–101 ja resolutsiooni punkt 6)