Kohtuasi C‑453/14

Vorarlberger Gebietskrankenkasse

ja

Alfred Knauer

versus

Landeshauptmann von Vorarlberg

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof)

„Eelotsusetaotlus — Määrus (EÜ) nr 883/2004 — Artikkel 5 — Mõiste „samaväärsed hüvitised” — Kahe Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi vanadushüvitiste võrdsustamine — Liikmesriigi õigusnormid, mis võtavad sotsiaalkindlustusmaksete summa arvutamisel arvesse teistes liikmesriikides saadavad vanadushüvitised”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 21. jaanuari 2016. aasta otsus

1. Sotsiaalkindlustus — Võõrtöötajad — Liidu õigusnormid — Esemeline kohaldamisala — Liikmesriikide deklaratsioonid vanadushüvitiste kohta — Ulatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikkel 9)

2. Euroopa Liidu õigus — Tõlgendamine — Meetodid — Grammatiline, süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine

3. Sotsiaalkindlustus — Võõrtöötajad — Liidu õigusnormid — Esemeline kohaldamisala — Vanadushüvitised — Ühe liikmesriigi kutsealasest pensioniskeemist makstavad vanadushüvitised ja teise liikmesriigi riiklikust pensioniskeemist makstavad vanadushüvitised — Samaväärsed hüvitised

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 5 punkt a)

1.  Kui vanadushüvitisi on määruse nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artiklis 9 sätestatud deklaratsioonis nimetatud, siis kuuluvad need selle määruse kohaldamisalasse.

   Kuivõrd Liechtensteini Vürstiriigi – keda tuleb nimetatud määruse kohaldamisel samastada liikmesriigiga – poolt määruse nr 883/2004 artikli 9 alusel esitatud deklaratsioon hõlmas kutsealast pensioniskeemi tervikuna, tuleb sellest pensioniskeemist makstavaid vanadushüvitisi seega pidada nimetatud määruse kohaldamisalasse kuuluvateks hüvitisteks.

   (vt punktid 23 ja 24)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 27)

3.  Määruse nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et ühe liikmesriigi kutsealasest pensioniskeemist makstavad vanadushüvitised ja teise liikmesriigi riiklikust pensioniskeemist makstavad vanadushüvitised, mis mõlemad kuuluvad sama määruse kohaldamisalasse, on selle sätte tähenduses samaväärsed hüvitised, kui nende hüvitise liikide eesmärk on tagada hüvitisesaajatele sama elustandardi säilimine, mis neil oli enne pensionile jäämist.

   Siinjuures ei saa teistsugust seisukohta põhjendada asjaoluga, et nende hüvitiste saamise õiguse tekkimise viis ja kindlustatud isikute võimalus fakultatiivsete täiendavate hüvitiste saamiseks on erinev.

   Objektiivne põhjendus mitte käsitleda asjaomased vanadushüvitisi samamoodi võib esineda juhul, kui ühes liikmesriigis peetakse kinni maksed haigushüvitiste katmiseks teise liikmesriigi kutsealasest pensioniskeemist makstavatelt vanadushüvitistelt, kuigi sellised maksed on viimatinimetatud liikmesriigis juba kinni peetud.

   (vt punktid 36–38 ja resolutsioon)