Liidetud kohtuasjad C‑359/14 ja C‑475/14

„ERGO Insurance“ SE

versus

„If P&C Insurance“ AS

ja

„Gjensidige Baltic“ AAS

versus

„PZU Lietuva“ UAB DK

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Vilniaus miesto apylinkės teismas ja Lietuvos Aukščiausiasis Teismas)

„Eelotsusetaotlus — Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohaldatava õiguse valik — Määrus (EÜ) nr 864/2007 ja määrus (EÜ) nr 593/2008 — Direktiiv 2009/103/EÜ — Haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetus; kumbki sõiduk on kindlustatud eri kindlustusandja juures — Liiklusõnnetus, mis on toimunud muus liikmesriigis kui see, kus olid sõlmitud kindlustuslepingud — Kindlustusandjate vaheline tagasinõue — Kohaldatav õigus — Mõisted „lepingulised võlasuhted” ja „lepinguvälised võlasuhted””

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 21. jaanuari 2016. aasta otsus

1. Õigusaktide ühtlustamine — Liikluskindlustus — Direktiiv 2009/103 — Ühtne kindlustusmakse — Kindlustuspoliiside kohustus tagada ühtse kindlustusmakse põhjal igas liikmesriigis kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega — Kollisiooninormi erisätte staatus võrreldes määrustes nr 593/2008 ja nr 864/2007 sätestatud kollisiooninormidega — Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 593/2008, artikkel 23, ja määrus nr 864/2007, artikkel 27; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/103, põhjendus 26 ja artikli 14 punkt b)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatav õigus — Määrus nr 593/2008 — Lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatav õigus — Määrus nr 864/2007 — Nende määruste kohaldamisala — Mõisted „lepingulised võlasuhted” ja „lepinguvälised võlasuhted” — Sõltumatu tõlgendamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 593/2008, põhjendus 7 ja artikkel 1, ning määrus nr 864/2007, põhjendus 7 ja artikkel 2; nõukogu määrus nr 44/2001, artikkel 5)

3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatav õigus — Määrus nr 593/2008 — Lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatav õigus — Määrus nr 864/2007 — Haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetus; kumbki sõiduk on kindlustatud eri kindlustusandja juures — Kindlustusandjate vaheline tagasinõue — Kohaldatav õigus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 593/2008, artikkel 7, ja määrus nr 864/2007, artiklid 1, 4 ja järgmised)

1.  Direktiivi 2009/103/EÜ, mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta, artikli 14 punkti b tuleb tõlgendada nii, et see säte ei näe ette erinormiks olevat kollisiooninormi, mis määraks kindlaks kohaldatava õiguse tagasinõudele, mis on veduki juhi põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjal selle liiklusõnnetuse ajal veduki külge ühendatud haagise kindlustusandja vastu. Seega ei täida see säte tingimusi, mis on kehtestatud vastavalt määruse nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) artiklis 23 ja määruse nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) artiklis 27.

   Direktiivi 2009/103 sõnastusest ega eesmärkidest ei nähtu nimelt, et sellega tahetaks kehtestada kollisiooninorme. Täpsemalt, selle direktiivi artikkel 14, tõlgendades seda koos põhjendusega 26, näeb vaid ette liikmesriikide kohustuse võtta vajalikke meetmeid selleks, et liikluskindlustuse poliisid kataksid ühtse kindlustusmakse põhjal ja kogu lepingu kehtivusaja vältel terve Euroopa Liidu territooriumi, ja et nad tagaksid sama ühtse kindlustusmakse põhjal igas liikmesriigis kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem. Viidatud säte puudutab seega ainult kindlustusandja poolt kohustuslikult pakutava kindlustuskatte territoriaalset ulatust ja selle taset, et tagada liiklusõnnetustes kannatanutele kohane kaitse. Sellest ei saa tuletada reeglit, et sel eesmärgil vastu võetud liikmesriigi õigusnormid reguleerivad ka kindlustusandjate vahelise vastutuse jaotust.

   (vt punktid 38, 40–42 ja 63 ning resolutsioon)

2.  Mis puudutab määruse nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) ja määruse nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) vastavaid kohaldamisalasid, siis tuleb nendes kasutatud mõisteid „lepinguline võlasuhe” ja „lepinguväline võlasuhe” tõlgendada sõltumatult, juhindudes peamiselt nende määruste ülesehitusest ja eesmärkidest. Samuti, nagu tuleneb mõlema määruse põhjendusest 7, tuleb arvesse võtta ühtsuse eesmärki nii nende määruste vastastikusel kohaldamisel, kui ka määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades kohaldamisel, mis muu hulgas eristab artiklis 5 lepingutega seotud ja lepinguväliseid asju.

   Nii tuleb esiteks Rooma I määruse artiklis 1 kasutatud mõistet „lepinguline võlasuhe” käsitada õigusliku kohustusena, mille isik on teise isiku ees vabatahtlikult võtnud.

   Teiseks, mõistet „lepinguväline võlasuhe” Rooma II määruse tähenduses tuleb käsitada kohustusena, mis tekib selle määruse artiklis 2 loetletud sündmusest, milleks on igasugune õigusvastaselt tekitatud kahju, alusetu rikastumine ja käsundita asjaajamine või culpa in contrahendo.

   (vt punktid 43–46)

3.  Määrust nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) ja määrust nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) tuleb tõlgendada nii, et õigus, mida kohaldatakse tagasinõudele, mis on veduki juhi põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjal selle liiklusõnnetuse ajal veduki külge ühendatud haagise kindlustusandja vastu, määratakse kindlaks Rooma I määruse artikli 7 alusel, kui sellele õnnetusele Rooma II määruse artiklite 4 ja sellele järgnevate artiklite alusel kohaldatavad kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva vastutuse normid näevad ette kahju hüvitamise kohustuse jaotuse.

   Nimelt esiteks ei saa niisuguse veduki kindlustusandja, mille juht põhjustas liiklusõnnetuse, vedukiga ühendatud haagise kindlustusandja vastu pärast kannatanule hüvitise väljamaksmist tekkiva tagasinõudeõiguse olemasolu tuletada kindlustuslepingust, vaid see eeldab, et nimetatud haagise valdajal tekib kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev kaasvastutus sama kannatanu suhtes. Seega tuleb haagise valdaja hüvitamiskohustust käsitada „lepinguvälise võlasuhtena” Rooma II määruse artikli 1 tähenduses. Järelikult tuleb sellele kohustusele kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel lähtuda nimetatud määruse sätetest. Selle määruse artiklis 4 on ette nähtud, et kui selles määruses pole sätestatud teisiti, kohaldatakse niisugusele lepinguvälisele võlasuhtele selle riigi õigust, kus kahju tekib – nimelt riigi õigust, kus otseselt liiklusõnnetusega põhjustatud kahju tekkis. Vastavalt sama määruse artikli 15 punktidele a ja b määratakse selle õiguse alusel kindlaks vastutuse alus ja ulatus ning vastutuse jagamise alused. Seega tuleb otsese kahju tekkimise kohas kehtiva õiguse alusel kindlaks määrata see, kes on kohustatud kannatanule hüvitist maksma ja vajaduse korral see, millise osa kahjust peab kannatanule hüvitama vastavalt haagise valdaja ja veduki valdaja või juht.

   Teiseks, kindlustusandja kohustus maksta kannatanule hüvitist ei tulene mitte viimasele tekitatud kahjust, vaid lepingust, mis seob teda vastutava kindlustusvõtjaga. Seega on hüvitamiskohustuse alus lepinguline võlasuhe ning sellele võlasuhtele kohaldatav õigus tuleb kindlaks määrata Rooma I määruse sätete kohaselt.

   Lõpuks, mis puudutab küsimust, kas kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjale võib minna üle nõudeõigus haagise kindlustusandja vastu, siis eristatakse Rooma II määruse artiklis 19 kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate suhete kohaldamisalasse jäävaid küsimusi lepingulistest. Seda sätet kohaldatakse muu hulgas siis, kui kolmas isik, kelleks on kindlustusandja, on maksnud hüvitist õnnetuses kannatanule, st võlausaldajale, kellel on kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev hüvitise tasumise nõue mootorsõiduki juhi või valdaja vastu ja see nõue on juba rahuldatud. Täpsemalt näeb selle määruse artikkel 19 ette, et sellisel juhul reguleerib kannatanu õiguste võimaliku ülemineku küsimust õigus, mida kohaldatakse kolmanda isiku ‐ st tsiviilvastutuse kindlustusandja ‐ kohustuse suhtes sellele kannatanule hüvitist maksta. Nii sõltuvad kindlustusvõtjaga sõlmitud kindlustuslepingust tulenev kindlustusandja kohustus katta kindlustusvõtja tsiviilvastutus kannatanu ees, ja ka tingimused, mille esinemisel võib kindlustusandja kasutada liiklusõnnetuses kannatanu õigusi õnnetuse eest vastutavate isikute vastu, nende kindlustuslepingute suhtes kohaldatava riigi õigusest, mis määratakse kindlaks vastavalt Rooma I määruse artiklile 7. Samas, vastavalt Rooma II määruse artiklile 19 määratakse selle määruse artiklite 4 ja järgmised alusel kindlaks õigus, mida tuleb kohaldada nende isikute kindlakstegemisel, keda võib vastutavateks pidada, nagu ka selle kindlakstegemisel, kuidas võib jaotuda vastutus nende ja nende kindlustusandjate vahel.

   (vt punktid 50–54, 56–59 ja 64 ning resolutsioon)