Kohtuasi C‑184/14

A

versus

B

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione)

„Eelotsusetaotlus — Õigusalane koostöö tsiviil‑ ja kaubandusasjades — Kohtualluvus ülalpidamiskohustuse küsimustes — Määrus (EÜ) nr 4/2009 — Artikli 3 punktid c ja d — Alaealiste laste ülalpidamise kohustust puudutav nõue, mis on esitatud seotud nõudena abikaasade lahuselu tunnustamist puudutavas kohtuasjas muus liikmesriigis kui liikmesriik, kus on laste alaline elukoht”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 16. juuli 2015

Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus, kohaldatav õigus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine ülalpidamiskohustuste küsimustes – Määrus nr 4/2009 – Kohtualluvus ülalpidamiskohustuste küsimustes – Õigustatud isiku alalise elukoha järgne kohus – Alaealiste laste ülalpidamise kohustus – Seotus üksnes vanemlikku vastutust käsitleva kohtuasjaga ja mitte perekonnaseisu käsitleva kohtuasjaga – Kohtuasja erandlik allumine vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuasja arutavale kohtule

(Nõukogu määrus nr 4/2009, artikli 3 punktid c ja d)

Määruse nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes, artikli 3 punkte c ja d tuleb tõlgendada nii, et kui ühe liikmesriigi kohtule on esitatud hagi alaealise lapse vanemate lahuselu tunnustamiseks või abielu lahutamiseks ning teise liikmesriigi kohtule on esitatud selle lapsega seoses vanemlikku vastutust puudutav hagi, siis on samale lapsele elatise maksmise nõue seotud üksnes vanemlikku vastutust käsitleva kohtuasjaga selle määruse artikli 3 punkti d tähenduses.

Nimelt on alaealistele lastele elatise maksmise nõue oma olemuselt seotud vanemlikku vastutust käsitleva kohtuasjaga. Kohus, kelle alluvusse kuulub vanemlikku vastutust käsitlevate selliste kohtuasjade menetlemine, mis on määratletud määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikli 2 punktis 7, oskab järelikult konkreetsel juhul paremini hinnata lapsele elatise maksmiseks esitatud nõudega seotud probleeme ning määrata kindlaks lapse hooldamiseks ja koolitamiseks vajaliku summa suuruse, mis tuleb kindlaks määrata – vastavalt sellele, kas vanematel on laste suhtes ühine isikuhooldusõigus või on see määratud ühele vanematest – kooskõlas suhtlusõigusega, selle õiguse kestusega ja teiste teguritega, mis mängivad rolli vanemliku vastutuse tegelikul teostamisel.

(vt punktid 40, 43, 48 ja resolutsioon)