Kohtuasi C‑160/14

João Filipe Ferreira da Silva e Brito jt

versus

Estado português

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Varas Cíveis de Lisboa)

„Eelotsusetaotlus — Õigusaktide ühtlustamine — Töötajate õiguste kaitse ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul — Mõiste „ettevõtte üleminek” — Kohustus esitada eelotsusetaotlus ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel — Siseriiklikule kohtule, kelle otsuste peale ei ole võimalik siseriikliku õiguse kohaselt edasi kaevata, omistatav liidu õiguse väidetav rikkumine — Siseriiklikud õigusnormid, mille järgi sõltub õigus niisuguse rikkumise tõttu kantud kahju hüvitamisele tingimusest, et eelnevalt peab olema tühistatud otsus, mis selle kahju põhjustas”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 9. septembri 2015. aasta otsus

1. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtete üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Direktiiv 2001/23 – Kohaldamisala – Üleminek – Mõiste – Kriteeriumid

   (Nõukogu direktiiv 2001/23, artikli 1 lõige 1)

2. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtete üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Direktiiv 2001/23 – Kohaldamisala – Ettevõtte üleminek – Mõiste – Ettevõtja lõpetamine tema enamusaktsionäri poolt, kes seejärel asub lõpetatud ettevõtja asemele – Hõlmamine – Tingimused – Lõpetatud ettevõtja organisatsioonilise iseseisvuse säilitamata jätmine – Mõju puudumine

   (Nõukogu direktiiv 2001/23, artikli 1 lõige 1)

3. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Tõlgendamise küsimused – Eelotsuse taotlemise kohustus – Ulatus – Direktiivi 2001/23 tähenduses mõiste „ettevõtte üleminek” tõlgendamise raskused, millega kaasnevad madalama astme siseriiklike kohtute vastuolulised otsused ja kohtupraktika lahknevuste oht liidus – Hõlmamine

   (ELTL artikli 267 kolmas lõik; nõukogu direktiiv 2001/23, artikli 1 lõige 1)

4. Euroopa Liidu õigus – Üksikisikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada üksikisikutele tekitatud kahju – Tingimused – Siseriiklik õigusnorm, mis seab kahju hüvitamise õiguse tingimuseks kohtu sellise otsuse eelneva tühistamise, mis kahju põhjustas, kuigi selline tühistamine on praktikas välistatud – Lubamatus

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 24–27)

2.  Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „ettevõtte üleminek” hõlmab olukorda, kus tellimuslendude turul tegutsev ettevõtja lõpetatakse tema sellise enamusaktsionäri otsusega, kes omakorda tegutseb lennutranspordi sektoris, ning kus likvideerimise raames emaettevõtja asub lõpetatud äriühingu asemele lennukite liisingulepingutes ja kehtivates tellimuslendude lepingutes; viib ellu tegevust, millega seni tegeles likvideeritud äriühing; võtab tööle tagasi mõned töötajad, kes olid seni lähetatud likvideeritud äriühingusse; ja annab neile varem täidetud tööülesannetega identsed tööülesanded; ning võtab üle selle äriühingu väikevahendid.

   Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 kohaldamisel ei ole asjakohane see, et üksus, kelle vahendid ja osa töötajatest üle võeti, liideti omandaja äriühinguga ilma, et see üksus oleks oma organisatsioonilise iseseisvuse säilitanud, kuna nende vahel säilis seos esiteks nende vahendite ja viimati nimetatud äriühingusse üle viidud töötajate ning teiseks tegevuse jätkamise vahel, millega varem tegeles lõpetatud äriühing. Üleläinud majandusüksuse identiteedi säilimise tuvastamiseks on asjakohane nimelt mitte erinevate üleantud tootmiselementide suhtes ettevõtja poolt loodud konkreetse organisatsiooni säilitamine, vaid nende elementide vahel vastastikuses sõltuvuses ja täiendavuses seisneva funktsionaalse sideme säilitamine. Sellise funktsionaalse sideme säilitamine erinevate üleantud elementide vahel võimaldab seega omandajal neid kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks ka siis, kui need on pärast üleminekut liidetud uue ja teistsuguse organisatsioonilise struktuuriga.

   (vt punktid 32–35 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  ELTL artikli 267 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kohus, kelle otsuste peale ei ole võimalik siseriikliku õiguse kohaselt edasi kaevata, on mõiste „ettevõtte üleminek” direktiivi 2001/23 ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõike 1 tähenduses tõlgendamiseks kohustatud Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotluse esitama põhikohtuasja faktilistel asjaoludel, mida iseloomustavad nii madalama astme siseriiklike kohtute vastuolulised otsused seoses selle mõiste tõlgendamisega kui ka selle mõiste korduvad tõlgendamisraskused erinevates liikmesriikides.

   Kuigi on tõsi, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö vahend, mille kaudu annab Euroopa Kohus siseriiklikele kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida siseriiklikud kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamisel, siis juhul, kui siseriikliku kohtu otsuse peale ei saa edasi kaevata, peab see kohus siiski põhimõtteliselt saatma asja ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel Euroopa Kohtusse juhul, kui selles kohtus kerkib üles liidu õiguse tõlgendamise küsimus, välja arvatud juhul, kui ta tuvastab, et tõstatatud küsimus ei ole asjakohane, või kui Euroopa Kohus on kõnealust liidu õigusnormi juba tõlgendanud või liidu õiguse korrektne kohaldamine on nii ilmselge, et ei jää mingit võimalust mõistlikuks kahtluseks. Sellise võimaluse olemasolu tuleb hinnata, lähtudes liidu õigusele omastest tunnusjoontest, liidu õiguse tõlgendamisega kaasnevatest konkreetsetest raskustest ja kohtupraktika lahknevuste ohust liidus.

   (vt punktid 37–39 ja 45 ning resolutsiooni punkt 2)

4.  Liidu õigust ja eelkõige põhimõtteid, mille Euroopa Kohus sedastas seoses riigivastutusega isikutele tekitatud kahju eest, mis tekkis liidu õiguse rikkumisest kohtu poolt, kelle otsuste peale ei ole võimalik siseriikliku õiguse kohaselt edasi kaevata, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, mis seab eelnevaks tingimuseks, et peab olema tühistatud kohtu otsus, mis kahju põhjustas, kuigi selline tühistamine on praktikas välistatud.

   Nimelt on oluline meenutada, et arvestades keskset rolli, mis on kohtutel üksikisikutele liidu õiguse normidest tulenevate õiguste kaitsmisel, muutuks nende õigusnormide täielik toime küsitavaks ja nendega antud õiguste kaitse nõrgeneks, kui oleks välistatud, et üksikisikud võivad teatud tingimustel saada hüvitist, kui nende õigusi on kahjustatud viimase astmena asja lahendava siseriikliku kohtu lahendi tõttu, millega on rikutud liidu õigust. Kui riigivastutuse tingimused on täidetud – mille peavad kindlaks tegema siseriiklikud kohtud –, on riik kohustatud hüvitama tekitatud kahju tagajärjed siseriikliku õiguse vastutust käsitlevate sätete alusel, tagades, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused ei ole vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikke nõudeid (võrdväärsuse põhimõte), ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske (tõhususe põhimõte). Siseriiklik õigusnorm, mis seab eelnevaks tingimuseks, et peab olema tühistatud kohtu otsus, mis kahju põhjustas, kuigi selline tühistamine on praktikas välistatud, võib aga muuta ülemäära raskeks hüvitise saamise asjaomase liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest.

   Sellisest siseriiklikust normist tulenev tõsine takistus liidu õiguse tõhusale rakendamisele ja eelkõige nii olulisele põhimõttele nagu riigi vastutus liidu õiguse rikkumise eest, mis on omane aluslepingute süsteemile, millel liit põhineb, ei ole lisaks põhjendatud ei kohtuotsuse seadusjõu ega õiguskindluse põhimõttega.

   (vt punktid 47, 50, 51 ja 58–60 ning resolutsiooni punkt 3)