Kohtuasi C‑66/14

Finanzamt Linz

versus

Bundesfinanzgericht, Außenstelle Linz

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof)

„Eelotsusetaotlus — ELTL artiklid 49, 54, 107 ja artikli 108 lõige 3 — Asutamisvabadus — Riigiabi — Kontsernide maksustamine — Osaluse omandamine tütarettevõtja kapitalis — Firmaväärtuse amortiseerimine — Kohaldamine üksnes residendist äriühingute osaluste suhtes”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 6. oktoober 2015

1. Eelotsuse küsimused — Vastuvõetavus — Piirid — Ilmselgelt asjakohatud küsimused ja oletuslikud küsimused, mis on esitatud kontekstis, mis välistab tarviliku vastuse — Vajadus esitada Euroopa Kohtule faktilise ja õigusliku raamistiku kohta piisavaid täpsustusi

   (ELTL artikkel 107, artikli 108 lõige 3 ja artikkel 267)

2. Riigiabi — Asutamislepingu sätted — Kohaldamisala — Maksud — Välistamine, välja arvatud abi rahastamiseks kasutatavate maksude puhul — Isikut ei vabasta asjaomase maksu tasumise kohustusest väide, et maksumeede kujutab endast ebaseaduslikku abi, samuti ei anna see väide alust maksu tagastamisele

   (ELTL artikkel 107 ja artikli 108 lõige 3)

3. Asutamisvabadus — Maksuõigusnormid — Juriidilise isiku tulumaks — Liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad teises ettevõtjas osaluse omandanud emaettevõtjal amortiseerida selle ettevõtja firmaväärtuse — Piiramine üksnes osalusega residendist äriühingus — Lubamatus — Põhjendatus — Puudumine

   (ELTL artikkel 49)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 19–22)

2.  Maksukohustuslast ei saa vabastada maksu tasumise kohustusest väide, et teiste ettevõtjate suhtes kohaldatav maksumeede kujutab endast riigiabi.

   (vt punkt 21)

3.  ELTL artikliga 49 on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, mis võimaldab tulumaksugrupi maksustamise raames emaettevõtjal sellises residendist äriühingus osaluse omandamisel, millest saab maksugrupi liige, amortiseerida firmaväärtust osaluse omandamise kuludest kuni 50% ulatuses, aga mitteresidendist äriühingus osaluse omandamise puhul on see keelatud.

   Nimelt kui liikmesriigi õigusnorm annab maksueelise residendist äriühingus osaluse omandanud emaettevõtjale ja kui samas olukorras ei anta samasugust maksueelist mitteresidendist äriühingus osaluse omandanud emaettevõtjale, kohtleb see õigusnorm maksustamisel erinevalt emaettevõtjaid ja nimelt selliste emaettevõtjate kahjuks, kes omandavad osaluse mitteresidendist äriühingus. Selline erinev kohtlemine võib takistada emaettevõtjal, kes omandab osaluse mitteresidendist äriühingus, ELTL artiklis 49 toodud asutamisvabaduse teostamist, kuna see võib kallutada teda mitte omandama või asutama tütarettevõtjaid teistes liikmesriikides. Selline erinev kohtlemine on lubatud vaid juhul, kui tegemist on olukordadega, mis ei ole objektiivselt sarnased või kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi.

   Kuna liikmesriigi sellise õigusnormi alusel võib tulumaksugrupp koosneda nii residendist kui ka mitteresidendist äriühingutest, on sellise emaettevõtja olukord, mis soovib moodustada maksugrupi residendist tütarettevõtjaga, ja sellise residendist emaettevõtja olukord, mis soovib moodustada maksugrupi mitteresidendist tütarettevõtjaga, vaidlusaluse maksusüsteemi eesmärki arvestades objektiivselt sarnased, kuna mõlemad emaettevõtjad soovivad kasutada sellest süsteemist tulenevaid eeliseid. Samuti tuleb märkida sellest õigusnormist tulenevat erinevat kohtlemist õigustada võiva maksusüsteemi ühtsuse säilitamise vajaduse kohta, et kuna liikmesriigi õigusnormi alusel ei teki iseenesest otsest seost ühelt poolt firmaväärtuse amortiseerimise võimaluses seisneva maksueelise ja teiselt poolt residendist äriühingu osaluse võõrandamisel saadud tulu emaettevõtja tasandil maksustamise vahel, siis ei õigusta sellist erinevat kohtlemist asjaomase liikmesriigi maksusüsteemi ühtsuse säilitamise vajadus.

   (vt punktid 27–30, 33, 43, 50, 54 ja resolutsioon)