Kohtuasi T‑501/13

Karl-May-Verlag GmbH, varem Karl May Verwaltungs- und Vertriebs- GmbH

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

„Ühenduse kaubamärk — Kehtetuks tunnistamise menetlus — Ühenduse sõnamärk WINNETOU — Absoluutne keeldumispõhjus — Kirjeldavus — Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c — Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõiked 1 ja 2 — Ühenduse kaubamärgi iseseisvuse ja sõltumatuse põhimõte — Põhjendamiskohustus”

Kokkuvõte – Üldkohtu (esimene koda) 18. märtsi 2016. aasta otsus

1. Ühenduse kaubamärk — Kaebemenetlus — Liidu kohtusse esitatud hagi — Apellatsioonikoja otsuse õiguspärasus — Liidu õiguse kohaldamisel siseriiklike õigusnormide, kohtupraktika ja õigusdoktriiniga arvestamine — Lubatavus

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 65)

2. Ühenduse kaubamärk — Loobumine, tühisus ja kehtetuks tunnistamine — Kehtetuks tunnistamise taotlus — Kehtetuks tunnistamise taotluse aluste kindlaks tegemine

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 52 lõike 1 punkt a)

3. Ühenduse kaubamärk — Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine — Tähise registreeritavuse hindamine — Ainult asjaomase liidu õigusnormi arvessevõtmine — Liikmesriikide ametiasutuste otsused, mis ei ole liidu instantsidele siduvad

   (nõukogu määrus nr 207/2009)

4. Ühenduse kaubamärk — Menetlusnormid — Otsuste põhjendav osa — Määruse nr 207/2009 artikli 75 esimene lause — ELTL artikliga 296 identne kohaldamisala

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 75 esimene lause)

5. Ühenduse kaubamärk — Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine — Absoluutsed keeldumispõhjused — Keeldumispõhjuste eraldi hindamine iga registreerimistaotluses nimetatud kauba või teenuse suhtes — Kohustus põhjendada registreerimisest keeldumist — Ulatus

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 75 esimene lause)

1.  Ei pooltel ega Üldkohtul endal ei peaks olema takistusi osutada siseriiklikele õigusnormidele, kohtupraktikale või õigusdoktriinile, kuna küsimuse all ei ole apellatsioonikojale konkreetse siseriikliku kohtuotsuse faktiliste asjaolude arvestamata jätmise etteheitmine, vaid selle ette heitmine, et apellatsioonikoda on tuginenud määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta teatava normi väära kohaldamise kohta esitatud väite toetuseks kohtupraktikale ja õigusdoktriinile.

   (vt punkt 18)

2.  Selle kindlaks tegemiseks, millistel alustel kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb, tuleb analüüsida taotlust tervikuna ning eelkõige selle põhjenduste üksikasjalikke selgitusi.

   (vt punkt 26)

3.  Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ühenduse kaubamärgikord iseseisev süsteem, mis koosneb sellele ainuomaste eesmärkide ja normide kogumist ning mille kohaldamine on sõltumatu mis tahes siseriiklikust süsteemist.

   Nii tuleb tähise kaubamärgina registreerimise võimalikkust ühenduse kaubamärgina hinnata üksnes liidu asjaomase õigusnormi alusel vastavalt liidu kohtu tõlgendusele. Seega ei ole Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) seotud liikmesriikides tehtud otsustega, isegi kui selline otsus tehti siseriikliku õigusnormi alusel, mis on ühtlustatud esimese direktiiviga 89/104 kaubamärkide kohta.

   Tuleb lisada, et mitte ükski määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta säte ei kohusta ühtlustamisametit ega hagi esitamise korral Üldkohut tegema sarnases olukorras samasuguseid järeldusi, milleni jõudis liikmesriigi ametiasutus või kohus sarnases olukorras.

   Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb ka, et kuigi siseriiklike ametiasutuste otsused ei ole ühtlustamisameti suhtes siduvad, võib ühtlustamisamet neid – ilma et need oleks siduvad või isegi määravad – faktiliste asjaolude hindamisel kaudse tõendina siiski arvesse võtta.

   Kõigist neist asjaoludest tuleneb, et arvestamata määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 4 nimetatud olukorda, mille raames ühtlustamisamet on kohustatud siseriiklikku õigust, sealhulgas vastavat liikmesriigi kohtupraktikat kohaldama, ei ole liikmesriikide ametiasutuste ja kohtute otsused ühtlustamisametile ja Üldkohtule siduvad.

   (vt punktid 34–37)

4.  Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 75 esimese lause kohaselt peavad Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) otsused olema põhjendatud. Seega on selliselt ette nähtud põhjendamiskohustus samasuguse ulatusega kui ELTL artiklist 296 tulenev kohustus, mille kohaselt peab aktist selgelt ja üheselt nähtuma akti autori arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjassepuutuvaid õigusnorme.

   Konkreetsemalt, kui ühtlustamisamet keeldub tähise ühenduse kaubamärgina registreerimisest, peab ta oma otsuse põhjendamisel märkima absoluutse või suhtelise keeldumispõhjuse, mis seda registreerimist takistab, ja sätte, millele asjaomane põhjendus tugineb, ning esitama faktilised asjaolud, mida ta peab tõendatuks ja mis apellatsioonikoja arvates õigustavad asjaomase sätte kohaldamist. Selline põhjendus on põhimõtteliselt ebapiisav.

   (vt punktid 53 ja 54)

5.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 65–68)