Kohtuasi T‑424/13

Jinan Meide Casting Co. Ltd

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

„Dumping — Hiina päritolu tempermalmist valatud keermestatud toruliitmike import — Lõplik dumpinguvastane tollimaks — Normaalväärtuse arvutuste käsitlemine konfidentsiaalsena — Õigel ajal esitatud teave — Ettevõtte turumajandusliku kohtlemise võimaldamist käsitleva otsuse tegemise tähtaeg — Kaitseõigused — Võrdne kohtlemine — Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte — Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõiked 7–11, artikli 3 lõiked 1–3, artikli 6 lõige 7, artikli 19 lõiked 1 ja 5 ning artikli 20 lõiked 2 ja 4”

Kokkuvõte – Üldkohtu (kaheksas koda) 30. juuni 2016. aasta otsus

1. Institutsioonide aktid – Ajaline kohaldamine – Menetlusnormid – Materiaalõigusnormid – Eristamine – Algmäärust nr 1225/2009 muutva määruse nr 1168/2012 ajaline kohaldamine – Ettevõtja turumajandusliku kohtlemise võimaldamist käsitleva otsuse tegemise tähtaja muutmine – Enne määruse nr 1168/2012 jõustumist tehtud otsuse kohaldamine – Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1168/2012, artikli 1 punkti 1 alapunkt a ja artikkel 2; nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõike 7 punkti c teine lõik)

2. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktis b ette nähtud mitteturumajandusliku riigi päritolu import – Ettevõtja turumajandusliku kohtlemise võimaldamise tingimuste täidetuse hindamise menetlus – Tähtaeg – Kohustuslikkus

   (nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõike 7 punkti c teine lõik)

3. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Vääramatu jõud – Mõiste

4. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Kaitseõigused – Menetlusnormide rikkumine – Võimalus saavutada lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse tühistamine, tõendades üksnes seda, et selle rikkumise puudumise korral oleks võimalik teha teistsugune otsus

   (nõukogu määrus nr 1225/2009)

5. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimine – Kaitseõiguste tagamine – Institutsioonide kohustus tagada asjaomaste ettevõtjate teavitamine ja kohustus tagada teabe konfidentsiaalsus, hoides need kohustused omavahel tasakaalus – Hea halduse põhimõtte järgimine – Institutsioonide kohustus tagada teabe konfidentsiaalsus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 40 lõiked 1 ja 2; nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 6 lõige 7 ning artiklid 19 ja 20)

6. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimine – Kaitseõiguste tagamine – Institutsioonide kohustus tagada asjaomaste ettevõtjate teavitamine – Ulatus – Võrdlusriigi tootja poolt komisjonile esitatud andmed, mida uurimisel kasutada ei saa – Välistamine

   (nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 6 lõige 7)

7. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimine – Kaitseõiguste tagamine – Institutsioonide kohustus tagada asjaomaste ettevõtjate teavitamine – Ulatus– Komisjoni kohustus vastata kirjalikult taotlusele täpsustada lõpliku avalikustamise dokumendis sisalduvat teavet ja pidada kinni ühekuulisest tähtajast enne lõpliku määruse ettepaneku edastamist – Puudumine

   (nõukogu määrus nr 1225/2009, artikkel 15 ja artikli 20 lõige 4)

8. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Kaitseõigused – Õigus olla ära kuulatud – Ulatus– Institutsioonide kohustus nõustuda huvitatud isikute seisukohaga – Puudumine– Kohustus vastata kõigile huvitatud isikute argumentidele – Puudumine

   (nõukogu määrus nr 1225/2009)

9. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Kaitseõigused – Kohtulik kontroll – Kaitseõiguste väidetava rikkumise põhjustanud akti alusena kasutamata põhjenduste arvesse võtmine – Lubamatus

10. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Komisjoni poolt ettevõtjatele teabe edastamine – Hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimine

    (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 2; nõukogu määrus nr 1225/2009, artiklid 19 ja 20)

11. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Komisjoni poolt ettevõtjatele teabe edastamine – Võimalus avalikustada konfidentsiaalne teave konkreetsele huvitatud isikule selle teabe andnud isiku konkreetsel loal

    (1994 . aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping, „1994. aasta dumpinguvastane leping“, artikkel 6.5; nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 19 lõiked 1 ja 5, artikli 20 lõiked 2 ja 4)

12. Rahvusvahelised lepingud – Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping – 1994. aasta GATT – Kohustus tõlgendada teisese õiguse akte kooskõlas nende lepingutega – Kohaldamine dumpinguvastaste meetmete valdkonnas

    (1994 . aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping, „1994. aasta dumpinguvastane leping”, artikkel 6.5; nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 19 lõiked 1 ja 5)

1.  Dumpinguvastast algmäärust nr 1225/2009 (kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed) muutva määruse nr 1168/2012 artikkel 2 sätestab, et muutmismäärus kohaldub kõigi uute ja kõigi käimasolevate menetluste suhtes alates selle määruse jõustumisest. Lisaks sellele kohalduks selle määruse artikli 1 punkti 1 alapunktis a ette nähtud tähtaeg turumajandusliku kohtlemise võimaldamise kohta otsuse tegemiseks alates selle määruse jõustumisest ka nimetatud artikli 2 sätete puudumise korral, kuivõrd tegemist on menetlusnormi muutmisega.

   Seega on turumajandusliku kohtlemise võimaldamise otsuse tegemise tähtaja muudatus põhimõtteliselt kohaldatav käimasoleva dumpinguvastase uurimise raames komisjoni kõigi nende otsuste suhtes, mis käsitlevad ettevõtja vastavust turumajandusliku kohtlemise võimaldamise kriteeriumitele dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise lõigu tähenduses ja mis on vastu võetud selle jõustumise kuupäeval või sellest hilisemal kuupäeval.

   Seevastu ei saa muutmismääruse artikli 2 tagajärjeks olla muutmismääruse artikli 1 punkti 1 alapunkti a kohaldamine sellise turumajandusliku kohtlemise võimaldamise otsuse suhtes, mis tehti enne muutmismääruse jõustumist. Nimelt tähendaks see esiteks sellele sättele tagasiulatuva jõu omistamist, mis ei tulene muutmismääruse artikli 2 sõnastusest. Kuigi uued õigusnormid ja eelkõige menetlusõiguslikud normid võivad reguleerida varasema õigusakti kehtivusajal tekkinud ja lõplikult väljakujunenud õiguslikke olukordi, peavad need uued normid siiski järgima tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet. Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte järgimise nõudest tuleneb, et liidu õigusakti õiguspärasuse hindamisel tuleb põhimõtteliselt lähtuda selle akti vastuvõtmise ajal selle õiguslikuks aluseks olnud kehtinud sättest.

   (vt punktid 66–68)

2.  Seega ei mõjuta ainult see asjaolu, et komisjonil on võimalus või isegi kohustus vaadata läbi algne hindamisviga sisaldav otsus turumajandusliku kohtlemise võimaldamise kohta, tema kohustust pidada kinni dumpinguvastases algmääruses nr 1225/2009 (kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed) selle algse otsuse tegemiseks ette nähtud tähtajast. Ka ei sisalda dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine lõik ühtki viidet sellele, et seal ette nähtud tähtaeg oleks puhtalt soovituslik. Järelikult on dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises lõigus turumajandusliku kohtlemise võimaldamise kohta otsuse tegemiseks ette nähtud tähtajast kinni pidamine komisjoni jaoks mitte soovituslik vaid kohustuslik.

   (vt punktid 70–72)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 76)

4.  Dumpinguvaldkonnas võib kaitseõigustega seotud menetlusnormide eiramine viia lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse tühistamiseni üksnes juhul, kui ei saa täielikult välistada, et niisuguse eiramiseta olnuks haldusmenetluse tulemus teistsugune, mis mõjutab seega konkreetselt taotleja kaitseõigusi.

   Hageja ei pea tõendama, et institutsioonide otsus võinuks olla teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täiesti välistatud, kuna ta oleks saanud end paremini kaitsta, kui menetluses ei oleks esinenud puudusi.

   (vt punktid 81, 152, 194 ja 214)

5.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 92–97, 103 ja 105)

6.  Komisjon ei rikkunud dumpinguvastase uurimise raames mingil moel dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 (kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed) artikli 6 lõiget 7 ega hageja kaitseõigusi, jättes andmata hagejale võimaluse tutvuda e-posti teel toimunud kirjavahetusega, mis käsitles üksnes võrdlusriigi tootjal ekspordiriigis tekkinud probleeme selle teabe esitamisel, mida komisjon taotles selle toote, mille impordil kehtib dumpinguvastane tollimaks, normaalväärtuse kindlaks määramiseks, ja komisjoni esitatud täpsustusi nende raskustega toime tulemiseks. Nimelt ei sisalda see kirjavahetus sellisena tootja poolt komisjonile esitatud ja uurimise käigus kasutatud andmeid, nagu näeb ette dumpinguvastase algmääruse artikli 6 lõige 7 selleks, et nende andmetega saaks tutvuda.

   (vt punktid 111 ja 114)

7.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 120–122, 124 ja 125)

8.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 126)

9.  Kui üks institutsioonidest soovib, et Üldkohus hageja esitatud normaalväärtuse arvutuste avalikustamise taotluse tagasi lükkamise eesmärgil asendaks põhjendused mõne institutsiooni poolt dumpinguvastase tollimaksuga maksustamise eesmärgil toimuvas uurimismenetluses kasutatud põhjendustega, siis tuleb olla seisukohal, et liidu õigusakti õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda selle akti vastuvõtmise ajal esinenud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest.

   Peale selle võib dumpingut käsitleva haldusmenetluse käigus kaitseõiguste rikkumine kaasa tuua dumpinguvastase määruse tühistamise. Järelikult ei saa seda rikkumist heastada pelgalt sellega, et liidu kohus vaatab läbi väidetavat rikkumist kujutava otsuse aluseks olla võivad põhjendused. Nimelt piirdub selline läbivaatamine õigusväidete kohtuliku kontrolliga ja ei asenda juhtumi täies ulatuses uurimist haldusmenetluses. Kui hageja saab need põhjendused, mida institutsioonid esitavad Üldkohtule, esimest korda teada hagimenetluse raames, siis ei ole tema olukord selline, nagu see olnuks siis, kui ta oleks saanud oma seisukohad nende põhjenduste kohta esitada uurimismenetluses. Järelikult ei saa Üldkohus igal juhul kindlaks teha, kas tegemist oli huvitatud isiku kaitseõiguste rikkumisega seoses keeldumisega avalikustada talle haldusmenetluse etapis normaalväärtuse arvutused, tuginedes põhjendustele, millele selle keeldumise puhul ei tuginetud.

   (vt punktid 150 ja 151)

10.  Institutsioonid peavad dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 (kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed) artikleid 19 ja 20 koostoimes kohaldades tagama hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimise.

    Täpsemalt on see üldpõhimõte konkreetselt rakendatud dumpinguvastase algmääruse artikli 9 lõike 5 raames. Erinev kohtlemine võib olla põhjendatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, kui see on kooskõlas asjassepuutuvate õigusnormide seaduspärase eesmärgiga ning kui selline erinevus on proportsionaalne kõnesoleva kohtlemisega taotletud eesmärgiga.

    Asjaolu, et võrdlusriigi tootja lubas dumpinguvastase algmääruse artikli 19 lõike 5 tähenduses eksportival tootjal tutvuda andmetega, kujutab endast teiste valimisse kaasatud eksportivate tootjatega võrreldes objektiivset erinevust, millega saab põhjendada erinevat kohtlemist seoses nendel andmetel põhinevate normaalväärtuse arvutustega. Nimelt kohustab artikli 19 lõige 5 institutsioone hoiduma sellise teabe avalikustamisest, mille käsitlemist konfidentsiaalsena on nõutud. Seevastu on eksportival tootjal selle loa olemasolu korral vähemalt õigus nõuda oma taotluse põhjendatuse uurimist nii, et omavahel kaalutaks tema kaitseõigusi ja taotletud teabe konfidentsiaalsusega kaitstud huve.

    Selle loa ulatust ei sea kahtluse alla asjaolu, et see saab hõlmata üksnes võrdlusriigi tootja esitatud andmeid ja mitte nende andmete põhjal tehtud normaalväärtuse arvutusi, juhul kui komisjon on need arvutused varjanud just nimelt eesmärgiga kaitsta kõnealuste andmete konfidentsiaalsust.

    Ka ei saa nõustuda seisukohaga, et võrdlusriigi tootja luba ei mõjuta laadilt konfidentsiaalset teavet dumpinguvastase algmääruse artikli 19 lõike 1 tähenduses. Nimelt tuleneb selle määruse artikli 19 lõike 5 sõnastusest, et selles sättes nimetatud luba käib kogu teabe kohta, mille osas on esitatud konfidentsiaalsustaotlus. Lisaks ei välista selle määruse artikli 19 lõike 1 sõnastus võimalust, et laadilt konfidentsiaalse teabe kategooria võib hõlmata teavet, mille kohta on teabe andja esitanud konkreetse konfidentsiaalsustaotluse. Lõpetuseks tuleb märkida, et kuna laadilt konfidentsiaalse teabe avalikustamist ei saa teatud juhtudel välistada, siis omab paratamatult tähtsust asjaolu, et asjaomase teabe andja on andnud loa selle avalikustamiseks.

    Seda tõlgendust toetab 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu (dumpinguvastane leping) artikkel 6.5, mis on sisuliselt üle võetud algmääruse artikliga 19 ja mille kohaselt uurimisasutustele konfidentsiaalset teavet andnud isiku luba hõlmab nii laadilt konfidentsiaalse teabe kategooriat kui ka teavet, mille on konfidentsiaalsena esitanud uurimise osalised.

    (vt punktid 156–158, 177, 178, 180 ja 182–188)

11.  Dumpinguvastase uurimise raames puudub seisukohal, et konfidentsiaalsusest ei ole võimalik loobuda konkreetse huvitatud isiku kasuks, igasugune alus dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 (kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed) asjakohastes sätetes.

    Esiteks ei nähtu dumpinguvastase algmääruse artikli 19 lõike 5 sõnastusest, et teavet andnud isiku luba, mida on vaja selleks, et avalikustada mis tahes teavet, mille osas see isik on esitanud konfidentsiaalsustaotluse, ei saa anda kas ainult ühe või siis mitme konkreetse huvitatud isiku suhtes.

    Järgmiseks nähtub dumpinguvastase algmääruse artikli 19 lõikes 1 näitlikuna loetletud teabe konfidentsiaalsena käsitlemise põhjustest, et dumpinguvastase uurimise raames esitatud teabe konfidentsiaalsuse hindamine võib hõlmata nii selle teabe allikaks olevate isikute kui ka selle teabega tutvuda võivate huvitatud isikute vastava olukorra arvesse võtmist.

    Siiski ei tulene dumpinguvastase algmääruse artikli 19 lõike 1 sõnastusest, et ärisaladuseks liigituva teabe, mis on oma laadilt konfidentsiaalne ja mida üldjuhul ei avalikustata, kaitse eeldab põhimõtteliselt, et välistatud on mis tahes võimalus avalikustada seda teavet ja seega selle teabega tutvumise võimalust taotleva huvitatud isiku konkreetse olukorra mis tahes hindamine.

    Sellist tõlgendust ei toeta ka ärisaladuse kaitsega seonduvad kaalutlused. Kui menetluse olemus seda nõuab, tuleb omavahel kaaluda huve, millele laieneb ärisaladusele antav eriline kaitse, ja selle menetluse huvitatud isikute kaitseõigusi. Sellise olukorraga on tegemist dumpinguvastase uurimise menetluses, mis tähendab, et ka ärisaladuseks liigituva teabe osas ei saa komisjonil olla absoluutset kohustust keelduda selle avalikustamisest, ilma et ta hindaks juhtumi konkreetseid asjaolusid ja eelkõige huvitatud isiku konkreetset olukorda.

    Komisjonil huvitatud isikute teabe saamise õiguse ja konfidentsiaalse teabe kaitse kokkusobitamiseks olevat kaalutlusõigust ei piira see, et asjaomane huvitatud isik on eksportiv tootja, kellele ei võimaldatud turumajanduslikku kohtlemist.

    Eriti ei saa juhtumi asjaolusid uurimata põhimõtteliselt jätta rahuldamata sellise eksportiva tootja – nagu iga teise huvitatud isiku – taotlust avalikustada need arvutused ainult sel põhjusel, et sellise avalikustamise võimaldamine tingiks „süsteemse tasakaalu puudumise“ ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt uurimises osalevate ettevõtjate, kelleks on eelkõige ettevõtjad, kellele ei võimaldatud mitteturumajanduslikku kohtlemist ja võrdlusriigi tootja, vahelistes suhetes.

    Ka ei tulene dumpinguvastase algmääruse artikli 20 lõigetest 2–4, et institutsioonidel ei ole lubatud avalikustada konkreetsele huvitatud isikule viimase taotluse alusel lõpliku avalikustamise dokumendist välja jäetud teavet põhjusel, et sellega peaks olema võimalus tutvuda kõigil huvitatud isikutel. Eeskätt ei saa keelduda avalikustamast huvitatud isikule dumpinguvastase algmääruse artikli 20 lõigetes 2–4ette nähtud teavet ainult sel põhjusel, et muudel huvitatud isikutel oleks samuti õigus selle teabega tutvuda, juhul kui need muud huvitatud isikud ei ole sellekohast taotlust esitanud.

    Eeltoodust järeldub, et komisjon peab konfidentsiaalse teabega tutvumise taotlust hindama selle esitanud huvitatud isiku konkreetsest olukorrast lähtudes ning hindamine ei tohi sõltuda muude huvitatud isikute olukorrast, kellele see teave kasulik võiks olla.

    Vastupidine tõlgendus kujutaks endast dumpinguvastase uurimise huvitatud isikute käsutuses oleva teabe kohta käiva põhimõtte piirangut ja selle tulemusel jääks käesolevaga sarnases olukorras asjaomane eksportiv tootja enamusel juhtudest ilma teabeta, mis tõenäoliselt on üliolulise tähtsusega tema kaitseõiguste seisukohalt, arvestades normaalväärtuse arvutuse mõju tema dumpingumarginaali kindlaks tegemisele.

    (vt punktid 159–162, 164, 165, 167, 168, 170, 171 ja 175)

12.  Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu eeskirjade kohaldamise raames tuleb liidu sõlmitud rahvusvaheliste lepingute ülimuslikkuse tõttu liidu teisese õiguse aktide suhtes neid akte tõlgendada, niivõrd kui see on võimalik, kooskõlas nende lepingutega. See kaalutlus kohaldub eriti dumpinguvastaste meetmete valdkonnas, juhul kui on tuvastatud, et dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 (kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed) asjaomane säte on kehtestatud 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu (dumpinguvastane leping) raames võetud konkreetse kohustuse rakendamiseks.

    Dumpinguvastase lepingu artikli 6.5 sõnastust kordavate dumpinguvastase algmääruse artikli 19 lõigete 1 ja 5 sõnastusest endast tuleneb, et nende sätetega soovis liidu seadusandja ilmselgelt rakendada dumpinguvastase lepingu nimetatud sättest tulenevaid konkreetseid kohustusi. See, et liidu seadusandja otsustas kasutada dumpinguvastase lepingu artikli 6.5 omast erinevat struktuuri, korrates selle artikli kaht osa dumpinguvastase algmääruse artikli 19 kahes eri lõikes, ei saa iseenesest tähendada liidu seadusandja soovi kasutada liidu õiguskorrale omast, dumpinguvastasest lepingust erinevat lähenemist. Nimelt jääb see valik liidu seadusandjal dumpinguvastase lepingu artiklist 6.5 tulenevate kohustuste rakendamiseks oleva kaalutlusruumi raamesse, nii et see ei takista dumpinguvastase algmääruse artikli 19 lõigete 1 ja 5 tõlgendamist dumpinguvastase lepingu nimetatud artiklist lähtudes.

    (vt punktid 188 ja 190)