Kohtuasi C‑656/13

L

versus

M

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nejvyšší soud)

„Eelotsusetaotlus — Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala — Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus vanemliku vastutuse asjades — Määrus (EÜ) nr 2201/2003 — Artikli 12 lõige 3 — Abielus mitteolevate vanemate laps — Lepinguline kohtualluvus — Poolelioleva ja seotud muu kohtuasja puudumine — Pädevuse tunnistamine — Konkreetse kohtu pädevuse vaidlustamine poole poolt, kes pöördus ise samasse kohtusse”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 12. november 2014

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Kohtualluvus vanemliku vastutuse asjades – Lepinguline kohtualluvus – Sellise liikmesriigi kohtu alluvusse andmine, kus ei ole lapse alaline elukoht – Kohtualluvus, mis ei sõltu muu poolelioleva menetluse olemasolust selles kohtus

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 12 lõige 3)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Kohtualluvus vanemliku vastutuse asjades – Lepinguline kohtualluvus – Kohtualluvus, mida kõik menetluse pooled on sõnaselgelt või muul viisil üheti mõistetavalt tunnistanud – Mõiste

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 12 lõike 3 punkt b)

1.  Määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikli 12 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selle alusel võib olla vanemliku vastutuse asjas pädev sellise liikmesriigi kohus, kus ei ole lapse alaline elukoht, isegi juhul, kui valitud kohtus ei ole pooleli ühtegi Nimelt vähendaks määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 kohaldamisala piiramine nii, et see hõlmab üksnes olukordi, kus vanemliku vastutuse asi on seostatav mõne muu juba poolelioleva menetlusega, oluliselt selles sättes ette nähtud lepingulise kohtualluvuse võimalusi, arvestades sellega, et vanemliku vastutuse asja algatamise vajadus võib tekkida sõltumatult mis tahes muudest menetlustest, ja kahjustaks sel moel nimetatud sätte tarvilikku mõju ja kõigi laste võrdsuse eesmärki.

   (vt punktid 46, 50, 52 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikli 12 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et ei saa asuda seisukohale, et selle sätte tähenduses on „kõik menetluse osapooled sõnaselgelt või muul viisil üheti mõistetavalt tunnistanud” sellise kohtu pädevust, kelle poole pool pöördus vanemliku vastutuse asjas, juhul kui isik, kes on sellises esimesena algatatud menetluses kostja, taotleb hiljem samalt kohtult ühe teise menetluse algatamist ja väidab oma esimese toimingu raames, mille ta peab esimeses menetluses tegema, et kohtul puudub pädevus.

   (vt punkt 59 ja resolutsiooni punkt 2)

Kohtuasi C‑656/13

L

versus

M

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nejvyšší soud)

„Eelotsusetaotlus — Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala — Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus vanemliku vastutuse asjades — Määrus (EÜ) nr 2201/2003 — Artikli 12 lõige 3 — Abielus mitteolevate vanemate laps — Lepinguline kohtualluvus — Poolelioleva ja seotud muu kohtuasja puudumine — Pädevuse tunnistamine — Konkreetse kohtu pädevuse vaidlustamine poole poolt, kes pöördus ise samasse kohtusse”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 12. november 2014

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus nr 2201/2003 — Kohtualluvus vanemliku vastutuse asjades — Lepinguline kohtualluvus — Sellise liikmesriigi kohtu alluvusse andmine, kus ei ole lapse alaline elukoht — Kohtualluvus, mis ei sõltu muu poolelioleva menetluse olemasolust selles kohtus

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 12 lõige 3)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus nr 2201/2003 — Kohtualluvus vanemliku vastutuse asjades — Lepinguline kohtualluvus — Kohtualluvus, mida kõik menetluse pooled on sõnaselgelt või muul viisil üheti mõistetavalt tunnistanud — Mõiste

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 12 lõike 3 punkt b)

1.  Määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikli 12 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selle alusel võib olla vanemliku vastutuse asjas pädev sellise liikmesriigi kohus, kus ei ole lapse alaline elukoht, isegi juhul, kui valitud kohtus ei ole pooleli ühtegi Nimelt vähendaks määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 kohaldamisala piiramine nii, et see hõlmab üksnes olukordi, kus vanemliku vastutuse asi on seostatav mõne muu juba poolelioleva menetlusega, oluliselt selles sättes ette nähtud lepingulise kohtualluvuse võimalusi, arvestades sellega, et vanemliku vastutuse asja algatamise vajadus võib tekkida sõltumatult mis tahes muudest menetlustest, ja kahjustaks sel moel nimetatud sätte tarvilikku mõju ja kõigi laste võrdsuse eesmärki.

   (vt punktid 46, 50, 52 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikli 12 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et ei saa asuda seisukohale, et selle sätte tähenduses on „kõik menetluse osapooled sõnaselgelt või muul viisil üheti mõistetavalt tunnistanud” sellise kohtu pädevust, kelle poole pool pöördus vanemliku vastutuse asjas, juhul kui isik, kes on sellises esimesena algatatud menetluses kostja, taotleb hiljem samalt kohtult ühe teise menetluse algatamist ja väidab oma esimese toimingu raames, mille ta peab esimeses menetluses tegema, et kohtul puudub pädevus.

   (vt punkt 59 ja resolutsiooni punkt 2)