Kohtuasi C‑586/13

Martin Meat kft

versus

Géza Simonfay

ja

Ulrich Salburg

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Pesti központi kerületi bíróság)

„Eelotsusetaotlus — Teenuste osutamise vabadus — Direktiiv 96/71/EÜ — Artikli 1 lõike 3 punktid a ja c — Töötajate lähetamine — Töötajate vahendamine — 2003. aasta ühinemisakt — X lisa 1. peatüki punktid 2 ja 13 — Üleminekumeetmed — Ungari kodanike juurdepääs nende riikide tööturule, mis olid Ungari Vabariigi ühinemise kuupäeval juba Euroopa Liidu liikmesriigid — Tööloa nõue töötajate vahendamisel — Valdkonnad, mis ei ole tundlikud”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 18. juuni 2015

1. Uute liikmesriikide ühinemine — 2003. aasta ühinemisakt — Üleminekumeetmed — Teenuste osutamise vabadus — Töötajate lähetamine — Vana liikmesriigi siseriiklik õigusakt, mis piirab Ungari töötajate vahendamist oma territooriumil — Lubatavus

   (2003. aasta ühinemisakt, X lisa 1. peatüki punktid 2 ja 13)

2. Teenuste osutamise vabadus — Piirangud — Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega — Direktiiv 96/71 — Kohaldamisala — Töötajate vahendamine — Mõiste — Hindamiskriteeriumid

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 1 lõike 3 punkt c)

1.  Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta X lisa 1. peatüki punkte 2 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et Austria Vabariigil on vastavalt selle lisa 1. peatüki punktile 2 õigus piirata tööjõu vahendamist oma territooriumil isegi siis, kui vahendamine ei puuduta tundlikku valdkonda kõnealuse lisa 1. peatüki punkti 13 tähenduses.

   Asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik ja Austria Vabariik olid läbirääkimistel saavutanud spetsiaalse erandi, mida on korratud selle akti X lisa 1. peatüki punktis 13 ja mis puudutab teatavaid tundlikke valdkondi, mille puhul on nimetatud liikmesriikidel õigus piirata töötajate liikumisega seotud teenuste osutamise vabadust, ei saa käsitada nii, et see jätab neile vähem tegutsemisruumi kui on liikmesriikidel, kes ei saavutanud läbirääkimistel sellist erandit reguleerimaks Ungari töötajate sissevoolu oma territooriumile.

   (vt punktid 27, 29 ja 30 ning resolutsiooni punkt 1)

2.  Teenuste osutamist käsitleva lepingulise suhte puhul tuleb selleks, et teha kindlaks, kas seda lepingulist suhet tuleb pidada töötajate vahendamiseks direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 1 lõike 3 punkti c tähenduses, võtta arvesse kõiki elemente, mis näitavad, et töötaja ümberpaigutamine vastuvõtvasse liikmesriiki kas kujutab või ei kujuta endast kõnealuse lepingulise suhtega seotud pakutava teenuse eset. Tõendiks selle kohta, et ümberpaigutamine ei ole vaidlusaluste osutatavate teenuste ese, on eeskätt asjaolu, et teenuseosutaja vastutab lepingus sätestatud teenuste nõuetele mittevastava osutamise eest, samuti see, et teenuseosutajal on vabadus määrata töötajate arv, keda ta peab vajalikuks vastuvõtvasse liikmesriiki saata. Seevastu asjaolu, et ettevõtja, kellele seda teenust osutatakse, kontrollib teenuse vastavust nimetatud lepingule või et ta võib anda üldiseid juhiseid teenuseosutaja töötajatele, ei võimalda iseenesest teha järeldust, et tegemist on töötajate vahendamisega.

   (vt punkt 41 ja resolutsiooni punkt 2)

Kohtuasi C‑586/13

Martin Meat kft

versus

Géza Simonfay

ja

Ulrich Salburg

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Pesti központi kerületi bíróság)

„Eelotsusetaotlus — Teenuste osutamise vabadus — Direktiiv 96/71/EÜ — Artikli 1 lõike 3 punktid a ja c — Töötajate lähetamine — Töötajate vahendamine — 2003. aasta ühinemisakt — X lisa 1. peatüki punktid 2 ja 13 — Üleminekumeetmed — Ungari kodanike juurdepääs nende riikide tööturule, mis olid Ungari Vabariigi ühinemise kuupäeval juba Euroopa Liidu liikmesriigid — Tööloa nõue töötajate vahendamisel — Valdkonnad, mis ei ole tundlikud”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 18. juuni 2015

1. Uute liikmesriikide ühinemine – 2003. aasta ühinemisakt – Üleminekumeetmed – Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine – Vana liikmesriigi siseriiklik õigusakt, mis piirab Ungari töötajate vahendamist oma territooriumil – Lubatavus

   (2003. aasta ühinemisakt, X lisa 1. peatüki punktid 2 ja 13)

2. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71 – Kohaldamisala – Töötajate vahendamine – Mõiste – Hindamiskriteeriumid

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 1 lõike 3 punkt c)

1.  Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta X lisa 1. peatüki punkte 2 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et Austria Vabariigil on vastavalt selle lisa 1. peatüki punktile 2 õigus piirata tööjõu vahendamist oma territooriumil isegi siis, kui vahendamine ei puuduta tundlikku valdkonda kõnealuse lisa 1. peatüki punkti 13 tähenduses.

   Asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik ja Austria Vabariik olid läbirääkimistel saavutanud spetsiaalse erandi, mida on korratud selle akti X lisa 1. peatüki punktis 13 ja mis puudutab teatavaid tundlikke valdkondi, mille puhul on nimetatud liikmesriikidel õigus piirata töötajate liikumisega seotud teenuste osutamise vabadust, ei saa käsitada nii, et see jätab neile vähem tegutsemisruumi kui on liikmesriikidel, kes ei saavutanud läbirääkimistel sellist erandit reguleerimaks Ungari töötajate sissevoolu oma territooriumile.

   (vt punktid 27, 29 ja 30 ning resolutsiooni punkt 1)

2.  Teenuste osutamist käsitleva lepingulise suhte puhul tuleb selleks, et teha kindlaks, kas seda lepingulist suhet tuleb pidada töötajate vahendamiseks direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 1 lõike 3 punkti c tähenduses, võtta arvesse kõiki elemente, mis näitavad, et töötaja ümberpaigutamine vastuvõtvasse liikmesriiki kas kujutab või ei kujuta endast kõnealuse lepingulise suhtega seotud pakutava teenuse eset. Tõendiks selle kohta, et ümberpaigutamine ei ole vaidlusaluste osutatavate teenuste ese, on eeskätt asjaolu, et teenuseosutaja vastutab lepingus sätestatud teenuste nõuetele mittevastava osutamise eest, samuti see, et teenuseosutajal on vabadus määrata töötajate arv, keda ta peab vajalikuks vastuvõtvasse liikmesriiki saata. Seevastu asjaolu, et ettevõtja, kellele seda teenust osutatakse, kontrollib teenuse vastavust nimetatud lepingule või et ta võib anda üldiseid juhiseid teenuseosutaja töötajatele, ei võimalda iseenesest teha järeldust, et tegemist on töötajate vahendamisega.

   (vt punkt 41 ja resolutsiooni punkt 2)